Kuidas ma Haapsallu sadamat tegin, II osa

Loo teises osas räägib Haapsalu Grand Holm Marina sadama omanik Viktor Siilats, milliseid rõõme, aga ka muresid ta uue sadama ülesehitamisel koges.

Tekst Viktor Siilats Fotod Viktor Siilats, Andrus Kalkun, Tõnu Kits

Eelmises Navigaatoris jutustasin sellest kuidas Haapsalu vana ja mahakäinud jahtklubi mulle ennast müüa pakkus ja kuidas sündimata tehingust tekkis mõte luua oma ja uus.

Iseeneselegi ootamatult avastasin, et Haapsalu jahtklubi ei omagi Haapsalu jahisadamat ning, et merelinnas Haapsalus ei olegi ühtegi ametlikku sadamat. Minule avanes võimalus ja au üks selline Haapsalu jahisadama baasil teha. Esimese ametliku jahisadama moodustamise lugu jäigi pooleli Grand Holm Marina avakellalöögi juures …

Vähesed teavad, et sel ajal kui väljas plõksusid fotoaparaadid ja kokkutulnud külalised kuualsid tervituskõnet, tagusid kaminameistrid ruumis sees vaskplekist kaminakummi sisse viimaseid naelu ja koristajad andsid klubiruumidele veel viimast lihvi.

Ei midagi imelikku ega uut siin ilmas. Omal ajal sai Eesti esimene eratelevisioon EVTV loodud üheainsa kuuga ja avasaadetes palmipuule hooletult toetuvad saatejuhid hoidsid tegelikult seda palmi püsti. Kaks kuud jahtklubi tegemisele pühendada oli isegi liigne luksus.

Seda, miks sadama nimeks sai Grand Holm Marina, olen juba varemgi kirjeldanud. Lühidalt öelduna käis see nii, et tahtsin Haapsalu jahisadamat nimetada Westmeri sadamaks, aga ei seda nime ega Haapsalu jahisadama nime ei saanud ja linnavalitsus pakkus Suur-Holmi sadama nime. Kusagilt ilmus välja riiklik nimekomisjon , mis koosnes kellestki Tiit Sepast ja tema abikaasast, kes teatasid, et Suur-Holmi sadam ei kõlbavat kohe mingil juhul mitte. Palju sobivam ja kenam nimi olevat ajalooline Veskiholm. Sepad avaldasid lootust et ehk taastan kord vana veskigi.
Loll jutt, väitsid põlised haapsallased.

Pole seal kunagi mingit veskit olnud, tegu on uusmaaga, ehk merelt täitmise teel võetud maaga. Kuna kogu see jant läks liialt pikale, siis lihtsam oli nimetada sadam inglisekeelse nimega, kui et ametnikega eestikeelse nime pärast vaielda.

Omaette ooperiks kujunes sadamale akvatooriumi ehk veeala taotlemine. Kirjutasin vastavasisulise palve Veeteede Ametile ja sain vastuseks , et neid see kohe üldse ei huvita. Tegu olla kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluva asjaga. Samas, niipea kui Haapsalu linnavalitsus ja linnavolikogu olid Suur-Holmi sadama akvatooriumi määranud, teatas Veeteede Amet, et nii ei kõlba mitte ja linnavalitsus peab määrama hoopis teised koordinaadid.

Tundsin kõikjal otsekui vana jahtklubi karvast kätt segamas. Olid ju selle omanikud mind ähvardanud, et kui ma jahtklubi nendelt ära ei osta, siis tekitavad nad mulle ridamisi ebameeldivusi, algatavad hulgaliselt kohtuprotsesse jne jne

Akvatooriumi puhul hakkaski Veeteede Amet rääkima mingisugustest vana jahtklubi huvidest ja nendega arvestamisest. Haltuuraotsad, mida Veeteede Ametile kuuluv hüdrograafia laev jahtklubile aeg-ajalt tegi, osutusid niivõrd siduvaks, et laeva kapten mitte ainult ei kodunenud jahtklubi kais vaid kogu lugupeetud riigiamet viskus naabrite kinnisvaraäri kaitsele. Hiljem tegi sedasama ka pool Eesti meediast.

Ei aidanud mingid kompromissettepanekud, sest ülesanne näis olevat püstitatud sellisena, et iga hinnaga takistada mul sadama ametlikku avamist, mitte aga kokkuleppeid luua.

Niiviisi mitmel rindel sõdides avastasin mitte ainult kehtiva seadusandluse diletantliku absurdsuse vaid ka ühe väga kummalise asjaolu. Nimelt olid naaberjahtklubi Tallinna omanikud, omades ise ülikõrget juriidilist kompetentsi ja tänu ekskohtunikust nõukogu esimehele ka ülihäid tutvusi, keskendanud kogu oma energia minu tegevuse takistamisele ning jätnud enamiku oma jahtklubi puudutavast juriidikast kahetsusväärselt ja haavatavalt lohakile.

Selle teadmisega oli hea kõikvõimalikke etteveeretatavaid probleeme ületada, sest et kord pidi tulema see päev, kus mõõt saab täis ja siis tuleb šahh-matt imelihtsalt.

Kummalisi tagasilööke oli teisigi. Linnavalitsuse palvel keskendusime Grand Holm Marina avamisel Hanko-Haapsalu regati saabumispäevale. Hanko on teadagi Haapsalu sõpruslinn. Regati kohustuslikeks komponentideks oli saabumine, sildumine, autasustamine, õhtusöök ja ärasõidupäeval
Soome kaasavõtmiseks odava Eesti alkoholi varumine. Sadama alkoholipoe avamine ja varustamine oli vaat et tähtsam ja raskemgi kui sadama enda avamine, aga avatud ta sai. Suur oli mu üllatus, kui regati lõpupäeval vuras sadama territooriumile mingi suur valge kaubik ja alustas sõna lausumata soomlastele alkoholimüüki. Meie omad poepidajad ei julgenud sellise nahhaalsuse peale iitsatadagi.

Sõprus sõpruseks, aga äri on äri! Ja oma rentniku äri tuleb kaitsta täpselt samamoodi kui enda oma, sest siis jaksab rentnik ka tulevikus renti maksta. Sõprusega on aga lugu selline, et seda on juba piisavalt nähtud Tallinna sõpruslinna Kotka merepäevadel, kui viis minutit peale lubatud kellaaja lõppu seni su parimat sõpra etendanud hõimuvend sulle enam õlut ei müü.

On nähtud sedagi, kuidas Helsingis kasutuks muutunud laevapiletit kassajärjekorras seisjatele müües Soome politsei kohale kutsutakse. Ühesõnaga, lühike jutt ja kaubik, mille väidetavalt linnapea Teet Kallasvee olla kutsunud, kadus sadama territooriumilt sama kiirelt nagu ta ilmunud oli ja mis kõige huvitavam, soomlased said asjast suurepäraselt aru või vähemalt tegid sellise näo.

Rentnikust rääkides tuleks mainida, et sadama esialgne kontseptsioon nägi ette, et seal majandab üks tubli Haapsalu perekond. Nii nagu Kreekas või Itaalias. Selline perekond, perekond Tõlk, saigi üllatavalt kiiresti leitud.

Pereisa oli suurtel reisilaevadel toitlustamisega ametis ja peretütar omas samuti mõningast teenindus- ja kaubanduskogemust. Kiirelt loodi vastav ettevõte, moodustati meeskond ja soetati kaup. Koos ragistasime pead menüü kallal ja otsisime sisustust. Sõbrad-tuttavad aitasid kaubavalikut lihvida ja peatselt ilmusid rootslastest purjetajate rõõmuks sadamakõrtsi ja -kaupluse veinivalikusse Monastirskaja Izba kõrvale ka parimad Prantsuse, Itaalia ja Hispaania veinid.

Nende veinide maaletoojafirma, AS Tridensi, omanik Juho Ojasoo, käis isiklikult personalile veinialast kooitust tegemas. Võtsin osa, lõppu ei mäleta.

Ainult kokkadega oli üks häda. Lõpuks tundus et leiti see õige: laevakokana töötanud valges mundris vanem härrasmees. Käis, nii nagu peab, aegajalt ka lauast lauda küsimas kuidas toit maitseb, aga ka muidu jutustamas.

Üsna peatselt avastas kokk ka minu isiku. Mitte kui lihtsalt sadamaomaniku vaid kui tänuväärse kuulaja, kellele oma kunstist pajatada. Kusjuures uskusingi niikaua kuni ühel saatuslikul päeval juhtusin loomaliha tellima ja maitsma ning avastasin õudusega, et kokk ei oskagi seda valmistada. Selle aja peale oli ta mulle saanud juba üsna „suureks sõbraks“:
„Näe, seal see paarike! Gastrolöörid. Taskuvargad, noh. Tallinnast tulnud. Tüdrukud käisid juba päeval maad kuulamas, need tüübid seal tulid aga õhtuks juba kindla peale välja. Sa vaata vaid kuidas vahib! Professionaal, kohe näha! Varsti läheb tööks, mis muud. Passime aga peale …“
Järgmisel päeval, kui läksin Helen Tõlgi käest küsima, et kas kokaga on ikka kõik asjad korras, sain vastuseks, et ei tea, lasi just köögiakna kaudu jalga ja jättis kõik oma atribuudid maha.
Rohkem me seda kokka näinud pole, aga perekond Tõlk leidis talle ruttu asendajad
ja vaatamata kõigile viperustele sai hooaeg kenasti jätkuda.
Hiljem, tänu soovile pakkuda sadamas midagi erakordset, asendus perekond Tõlgi firma Carmen Catering OÜ-ga Tallinnast, kellega aastaid koostööd tehtud ja kelle gourmet toidu kvaliteet on oma headuses teada-tuntud.
Sellele vaatamata on hakkajad Tõlgid kirjutanud oma tubli nime igaveseks Grand Holm Marina ajalukku.

Niiviisi vaikselt asju korraldades saabus Jaanipäev. Esimene Jaanipäev taasavatud jahisadamas. Kogu seltskond tegi ettevalmistusi õhtuseks lihagrillimiseks, sadamakapten Valdo Kivi, kes muuhulgas saanud lihvi president Lenart Meri kaatrit
juhtides ja presidendi Paslepa sadamat pidades, mõtles hoolega kuhu tuld teha, sest territoorium liiga väike.
Ise istusin sadamas oma kaatri tekil ja nautisin pealelõunast drinki, kui korraga helises mu mobiiltelefon. Kõne salastatud numbrilt. Tänapäeval väga harva esinev nähtus, kuid siiski: mõnikord ei näita telefon tõepoolest näitks välismaalt helistaja numbrit.
Võtsin kõne vastu ja kuulsin torust kummalise kõlaga häält:
„Pederast! Fuck you!“
Ja toru pandi ära. Natukese aja pärast jälle ja samad sõnad ning siis jälle ja jälle.
Vahelduseks nimetati minu nime ja siis kileda häälega :“Piider!“
Kokku kolmkümmend üks korda! Kuni lülitasin telefoni tüdinult välja.
Peab tunnistama et sellised Delfi aga ka Kipri foorumi anonüümsete kommentaatorite üsna tavaliseks saanud väljendid, mis vist peaksid minu senini konservatiivset seksuaalset orientatsiooni otsekui miskitpidi proovile panema, kõlavad telefonis üpris võikalt.
Vihkan juba nõukogude ajast saadik kõiksugu anonüümkirjade kirjutajaid , koputajaid ja teisi sääraseid.
Kes see küll olla võiks? Kõned olid küll väga lühikesed, ometigi kostus taamal justkui seesama muusika, mis väljas istudes vana jahtklubi poolt kuulsin. Moonutatud hääl tundus samuti kuidagi tuttav.
Tänapäevasel infotehnoloogia ajastul ei tasu küll kellelgi loota, et tal õnnestub lõpuni tundmatuna püsida. Võibolla tõesti, kui mingeid Vene, Hiina ja sekka ka Nigeeria servereid kasutada. Aga kuidas saab keegi nii loll olla, et ta helistab oma igapäevaselt mobiiltelefonilt? Ja tahab sealjuures veel anonümseks jääda.
Järgmisel päeval, mis on teadagi puhkepäev, heliseb mu telefon taas. Seekord näitab ka ilusti numbrit: Kurmet Ossip, vana jahtklubi omanik ja juhatuse esimees. Kurmetist pole sestsaadik, kui ta Grand Holm Marina kinnistu ostu
nurjata püüdis ( loe eelmisest Navigatorist) vahepeal midagi kuulda olnud.
Lugupeetud juhatuse esimees räägib millestki ja mina ei saa aru millest. Nimetab oma vara ja miskit veel.
Lõpuks katkestan tema jutu :“Kurmet, kui Sa tahtsid nende kolmekümne ühe anonüümse kõne pärast vabandada, siis ütlegi nii , aga muust meil sinuga rääkida pole.“
Kurmet pani kiirelt telefoni kinni.

Muidu käis sadamas elu nagu sadamas ikka. Paadid tulid ja läksid, mõni jäi kauemaks, mõnega sai ka veidi pikemalt juttu puhutud .
Jahtklubi seintele riputatud vanadelt merekaartidelt, mida ise kaugetes maades sõites olen kasutanud, uurisime tulijatega nende marsruute. Mõnikord koos rõõmsa tõdemusega, et oleme samades kohtades, väga võimalik et ka samal ajal, samades sadamates ja samades kõrtsides olnud. Etendan ju vaat et juba kaheksandat aastat seda Hemingway eestlast, keda maailma eri sadamates kohata tuleks ja kõik Grand Holm Marinas ülesriputatud külalislipudki on mu eri paatidelt pärit.

Tihtipeale küsiti, kas selline investeering nagu jahisadam tasub end ära.
Eks korterelamu tasuks kindlasti paremini. Aga kui näidata küsijale näost sinist Soomest tulnud perekonda, kes kohe-kohe hakkab saunalavalt läbi akna merd hoopis teises valguses nägema, siis lõpevad küsimused ära. Tähendab tasub!
Korra saabus üle lahe tulnud lahtine RIB -kiirpaat (kummipaat). Kümme inimest pardal. Peale sildumist ei liigutanud tükk aega keegi. Siis, natukese aja pärast, hakkasid kangestunud sõrmed ükshaaval liikuma, kuni käed sadula käepideme küljest lõpuks lahti pääsesid.
Kui oled ikka ise kah sarnases olukorras olnud, turvalist sadamat otsinud, tormis sildunud, sooja soovinud, siis pole lahedamat tunnet, kui saad inimestele kõike seda pakkuda , mida ise oled vajanud ja saanud.
Mõned kohalikud purjetajad on avaldanud imestust, et mida see meie kapten klouni mängib ja oma kummipaadiga külalistele vastu läheb, et neid paika upitada. Aga paraku ei ole midagi hullemat Eesti paadikultuurist, kus selline mõiste nagu pühapäevapurjetamine praktiliselt puudub. „Vanad kalad“, kes kohalikke olusid imehästi tunnevad, saavad kainena oma väikeste ja primitiivset-tüüpi spordialustega kenasti ja professionaalselt sildutud, aga „ujuvsuvilaga “ saabutakse Eestisse puhkust veetma tihtipeale vaid kahekesi, mitte kuue-seitsmekesi. Need kaks on pikast loksumisest omadega nii parasjagu läbi, et soovad võimalikult kiirelt sildumiskohta näha ning sinna ka turvaliselt silduda. Kusjuures tuulisel Haapsalu Tagalahel kipub sildumisel vöör käest minema, ka siis kui poi on juba kinni püütud . Kusjuures kogu maailm, välja arvatud suur osa Eestist, aitab sildujatel ahtriotsi võtta ja neid kinnitada.
Asjal on ka praktiline point: Eestis ei nõuta kolmanda osapoole vastutuskindlustust, mistõttu ükskõik kui oskuslik see silduja enda arust ka poleks, peab sadamakapten tagama, et ta teisi aluseid kogemata ei vigastaks. Samal põhjusel ei tohi sadamas ainult purje jõul likuda. Jällegi, Euroopa parimates paikades on see nii korraldatud,
et kummipaadiga näidatakse teed, lükatakse ja sikutatakse vööri, ulatatakse otsad kätte ja võetakse nad vastu jne, mistõttu meil pole tarvis mitte jalgratast leiutada vaid tuleb ringi käia ( loe:sõita või seilata) ja õppida.

Sadama tegutsemise teisel aastal saabus iseenesest kohale ka sadama eestikeelne nimi. Perekond Sepa nimekomisjon aeti vist laiali ja Suur-Holmi sadama teelt kadus taas üks takistus. Sadamal on nüüd kaks nime: Suur Holmi sadam ja inglisekeelne Grand Holm Marina.
Sadamaakvatooriumi kohtuvõit saabus kolmandal aastal. Selgus, et ühtegi laevateed ega kanalit Haapsalu Tagalahes pole ja täiesti ilmselgelt on tsaariaegne Peetri kanal, mille kaudu Peterburi laevad läbi Noarootsi Haapsallu pääsesid, eelmisel või üle-eelmisel sajandil kinni vajunud. Paraku keeldus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium jõustunud kohtuotsust täitmast . Aga seegi takistus sai pikapeale ületatud, ehkki teadaolevalt kavandatakse vist lausa ühemehe-seadusemuudatust, et seni seadusi jõhkralt rikkunud vanale jahtklubile ikka õigus jääks.

Elu läks edasi …

Aeg-ajalt kaebas Haapsalu jahtklubi meid kohtusse, et meile kuuluva kai kasutusluba tühistada, aga kõik istungid kulgesid kuidagi ühtemoodi: vastaspool ei ilmunud kohale ja jättis oma mitteilmumise põhjuse enda teada, mispeale kohus omakorda jättis asja läbivaatamata . Mis ei takistanud naabreid sugugi uut hagi sisse andmast,
et siis taas mitte kohale ilmuda.

Neljandal hooajal juba tundus, et kõik toimib ja laabub ning probleeme pole, kui avastasime järsku ühe huvitava nähtuse: osa Saksa lipu all seilavaid jahte sõitsid meie akvatooriumist, mille eest me olime aastaid võidelnud, tuimalt läbi ja sildusid naaberjahtklubi kasutusloata sillas, mille Veeteede Amet neile seadusevastaselt paigaldanud oli.
Asi ei saanud olla vaid 100 EEK odavamas hinnas, mida naaber tänu mitteametlikule tegutsemisele ja vajalike investeeringute puudumisele endale lubada sai.
Lähemal uurimisel selgus, et keegi sakslane oli oma koduleheküljele üles riputanud ühe kirjelduse, mis iseloomustas Grand Holm Marinat umbes nii:
„Sadamakapteni maitsekalt sisustatud kabinetis istub Herr Kapitän ise:lääpa vajunud plätud jalas, räpane T-särk seljas, lõug habetunud ja näitab külalistele uhkusega, milline on tema sadama security. Zoomib aga kaameraga ühe jahi pardale, kus ahtris joob hommikust kohvi hooletult rõivastunud noor naisterahas. Zoom on nii võimas, et laualt võib lausa lugeda marmelaadipurgi kaubmärki. Siis libiseb kaamera üle jahi vööri, kus läbi lahtise luugi on näha ülestegemata voodi …“
Seda lugedes tabas mind täielik masendus. Loomulikult on kaptenile viisakas spetsrõivas eraldatud ja loomulikult võib teda aeg ajalt näha ka õlises töörõivais, kui ta parasjagu sildade kallal askeldab või mõnda paati vette laseb. Rumal lugu, et ta nüüd niiviisi Saksa reisijuhi peakangelaseks sattus. Ma oleksin pidanud ikka ise nõudlikum olema! Rääkisin kapteniga sellest, ta oli asjaga päri ja lubas oma välimusele edaspidi suuremat rõhku pöörata. Väga hea, aga kas siis tõesti midagi muud ja targemat Haapsalus teha pole, kui kaameraga mängida , naiskülaliste lähipilte ja voodeid vahtida ja neid välismaalastele näidata?
Siinkohal hakkas aga muidu võrdlemisi leplik kapten ennast ühtaegu väga tuliselt õigustama. Ja seda veel sellise huvitava ning täiesti tapva argumendiga: meie kaameral polegi zoomi ja sellelt suurelt udupildilt, mida see kaamera näitab, näeb parimal juhul vaid paadid ära ja ei midagi enamat.
Muidugi! Ma peaksin ju ise seda kõige paremini teadma, sest et ise lasin ju selle
pruugitud ja veeuputusaegne kaamera paigaldada. Olgu aga kohe öeldud, et tänasel päeval on meil juba moodsam ja parem üleval.
Kirjutasin siis seepeale sakslasele ja lubasin et võimaldame tulevikus kaptenit paariks tunniks päevas paraadrõivais oma külalistega kohtuma ja sain vastuseks, et ma olla täiesti valesti aru saanud. Tema kirjeldanud ikka seda, kuidas meie kapten istus tuliuues rõivastuses ja helevalgelt kiiskavas Helly Hanseni T-särgis, samal ajal kui tema, sakslasest tavapurjetaja , oli rõivastatud katkistesse teksastesse ja lääpavajunud plätudesse ning tundis end ebamugavalt.
Lugesime siis saksa keele asjatundjatega loo uuesti läbi ja pidin seejärel sakslasele ikkagi uuesti kirjutama: selleks peab küll Goethe ise olma, et loost nii aru saada nagu tema seda mõtleb ja kuidas selle zoomiga ikkagi lood olid?
Sakslane alul puikleb end siiski vannub, et nägi suumimist oma silmaga pealt, kuid kui kuuleb, et meil zoomi polegi, siis tunnistab , et võis ka eksida ja parandab seepeale oma reisikirjelduse ruttu ära.
Aga kus suitsu seal tuld! Üsna varsti märkavad meie töötajad, et naaberjahtklubi tegelane, ekspiirivalvur Toivo Rohtla salvestab videokaameraga meie kapteni tegemisi.
No mis sa sellisega ikka teed, kapten on pisut närvis küll, aga mis seal siis ikka.
Kuni ühel päeval märkan, et Rohtla filmib mind, minu pereliikmeid, minu sõpru.
Mida me sööme ja mida me joome. Vastik! Ja ehki ma nuhke ei salli ja ehkki selline tegevus on rangelt karistatav ja ehkki Haapsalus kõik teavad, et Rohtla meid jälitab ja tema enda jutu järgi olevat tal juba üle 3 tunni videosalvestusi minust, ei hakka sellisele mehele, kes Haapsalu politseinikega väidetavalt koos kalal käib, mitte kellegi hammas peale.
Aga vähemalt see sakslase zoomilugu sai korrapealt selgeks, sest et peatus ju sakslane ka vanas jahtklubis ja ju talle sealt meie külaliste tegemisi näidatigi.

Nali naljaks, aga sakslasi hakkas üha enam ja enam läbi meie akvatooriumi sõitma, kusjuures appiruttav sadamakapten ja kaipoisid pidid nii mõnigi kord pika ja hapu näoga tagasi pöörduma. Parimal juhul neid lihtsalt ignoreeriti, halvimal juhul sõimati läbi.
Mis ei takistanud neid jahte sugugi meilt järgmisel päeval kütust ja muid teenuseid nõudmast.
Kas oli see Grand Holm Marina kohta levitatud zoomilaim, sakslase juhised või siis hoopis kohalike purjetajate poolt oskuslikult jutustatud legend kalurikolhoosiaegse vana jahtklubi „ sajaastasest ajaloost“ , jahtklubi ette kolm aastat tagasi omavoliliselt vette asetatud ujuvkaist, mille küljes peaaegu et imperaatorlikud külalisjahid „sajand tagasi seisid“ või hoopis unistus tollest kaugest ajast, mil Haapsalu Tagalaht ei olnud veel mutta vajunud ja aurikuga pääses Kuursaalini välja?
Igatahes läks nii, et kuna navigatsioonimärgistus võeti Veeteede Ameti poolt vana jahtklubi kohalt välja, sest seal pole üldkasutatavat veeteed, siis hakkasid sakslased mutta ja kivide otsa kinni jääma. Süüdi polnud loomulikult mitte vana jahtklubi ja selle kapten Toivo Rohtla, kes jahte ohtu meelitas, vaid Suur Holmi sadam, kes sadamat loata läbivaid jahte ohu eest hoiatada püüdis ja neile Eestis kehtivat seadusandlust tulutult seletas.
Kuna abi ei tulnud ühestki ametkonnast, siis lõime lõpuks käega ja hakkasime tühja kemplemise asemel laual ammu kasutult lebanud ja linnavalitsuse poolt kooskõlastatud projekti ellu viima, mis seni oli seisnud rumala soovi tõttu tulla vastu neljale-viiele kohalikule purjetajatele ja tagada neile otseläbipääs naabrite juurde, ehkki ajalooliselt on need purjetajad ikka meie akvatooriumis ja meie kais seisnud.

Projekt on suurejooneline ja tema realiseerumisel saab sadam lainetuse eest kaitstuks ning juba olemasolevaile 70-le kaikohale lisandub veel kolmkümmend. Kavas on ehitada hotell, elling, mis suvel toimib teatrina või kontserdisaalina ja veel palju muud.
Olles investeerinud Haapsalusse kümneid miljoneid olen viimasel ajal hakanud
kahjuks ka ise kahtlema, et kas see on ikka olnud mõistlik tegu.
Elu on näidanud, et targem on mitte midagi teha ja oodata kuni odavalt sülle langenud lagunev kinnisvara hinnas tõuseb. Midagi tehes ja luues soetab endale vaid uusi vaenlasi juurde. Pealegi näib, et needsamad purjetajad, kes aastaid tagasi mul
Soomes nööbist kinni võtsid ja veensid, et Haapsalus tuleb midagi radikaalselt muuta, ei ole ise tegelikult nendeks muutusteks valmis. Näib, et Haapsalut tahetaksegi näha odava, nõukaaegse, laguneva kolkana, kus WC-d haisevad ja dushiruumis äravool puudulik. Siis saab selle üle pikalt vestelda ja nalja heita ning see modustabki lõpuks reisielamuse.
Samas, midagi tehes ja luues soetab ikka sõpru ka! Haapsalu väikelaevandus on taas ellu ärkamas, Grand Holm Marinasse tuleb iga päevaga juurde uusi kohalikke aluseid.
Ise müüme, mis seal salata. Need uued paadimehed teevad võibolla alles oma esimesi miile merel, ei oska veel kõiki sõlmi ega ei ole veel Neptuniga sina peal. Aga nad käivad ka tõepoolest igapäevaselt merel, mitte ei nuta endisi kolhoosiaegu taga.
Ja nende päralt ongi tulevik, sest nad on ehtsad, neil on sära silmisja neis on tekkimas ühtekuuluvustunne. Oskused on aga kiired tulema, tean seda omast käest.