“Martha” kapteni juures Orjakul enne reisi

Jaanipäeval Hiiumaalt Orjaku sadamast ümbermaailmareisile asunud purjeka “Martha” kapteni Hillar Kuke ärasõidule eelnenud toimetusi käis mitme päeva vältel jälgimas Mairold Vaik, kelles endaski voolab meremeheverd – ta on varem töötanud tüürimehena mitmetel kaugesõidulaevadel.

Tekst Mairold Vaik Fotod Tõnu Lepp, autor

Olin juba mõnda aega enne Hillariga kohtumist kuulnud mehest, kes tegutseb selle nimel, et purjetada ümber maailma. Alguses tundus see mulle arusaamatuna, sest au pärast ei olnud seda mõtet ju teha – alles see oli. kui ”Lennuk” “ümber-palli-reisilt tuli”. Olin unustama hakanud, miks merele ihatakse ja kaugetele ookeanidele tükitakse. Hillar tuletas mulle meelde.
Kui talle esimest korda helistasin, et uurida äraminekupäeva üksikasju, sain positiivse “laksu”. Ehkki viimased päevad võivad olla kiired, iga tund ja minut arvel, venis meie omavaheline vestlus üsna pikaks. Tekkis tahtmine temaga silmast-silma kohtuda ja omalt poolt kas või soe käepigistus kaasagi anda. Ääri-veeri uurisin, kas viimastel tundidel on tal nii palju aega, et omavahel kohtuda.
“Eks neid ajakirjanikke on nüüd üksjagu juba käinud ka,” vastas Hillar kõheldes. Igaks juhuks ütlesin, et ma ka poolenisti meremees, ligi viis aastat suurtel laevadel tüürimehena merd kündnud, ja et pigem oleksin viimaste toimetamiste juures kui ülelauavestluseks kohta otsiks.
“Aga mul on ju palju ka veel rääkimata,” aimasin tema häälest muhelust.

22.juuni – kaks päeva enne ärasõitu

Esimest korda saabusin Orjakule reedel, kaks päeva enne äraminekupäeva. Martha seisis sadamas Tuletorni kai ääres ja ei olnud märkigi mingist sebimisest.
Paari kohaliku mehega juttu ajades selgus, et viimastel päevadel ongi sadamas nii vaikne olnud. Teavad küll, et omakülamees pikaks reisiks valmistub, aga ega siis orkester pea kogu aeg juures olema. Lubasid, et kui pühapäeval minekuks läheb, küllap siis ütlevad head soovid kaasa ja lähevad oma kakuaamiga merelegi saatma. Merekarude silmist paistis rohkem kui nad välja ütlesid.

23.juuni – päev enne ärasõitu

Kui päev enne lahkumist sadamaväravast sisse astusin, võttis mind vastu kohalik sadamakoer. Koerale oli külakrants külla tulnud ja mängeldes tormasid nad minu poole. Nende järel astus Hillari poeg Tanel.
Küsisin, miks tema meeskonnas pole.
“Praegu on laps väike ja minek ei mahu plaanidesse. Võib-olla mingi etapi vahel kaasa sõidan. Veel ei tea, millal ja kus,” selgitas Tanel, olekus märgatav nukrus, et ta ei saa merereisile kaasa minna.
Ja sealt tulebki kapten. Hillar astub tõtakal sammul. Käigult palub ta Tanelil midagi laeva sülearvutisse installeerida ja koos astume tekile. Jalatsid jätame kaiservale, märk laevakorrast ja lugupidamisest “Martha” vastu.
Tekil tiiru teinud, heliseb Hillari telefon.
“Meil on selline plaan, et homme kella poole ühe paiku sätitame teelesaatmist, eksju… Ühe tuuris proovime siis välja sõita…Ahah. No siit me sõidame reidile ka tund või… mitte päris tundi… no ütleme kolmveerand kaks seal… Sõrult peaks tulema mõned paadid veel, siit Orjakult peaks tulema kusagiiil… neli-viis alust saatma… Kalurid lubasid lappajaga tulla ja siukest… Ei nüüd midagi erilist … Eks see sõltub ka ilmast. Täna vilu, aga homme lubab siin tuulevaikust… Näeme igatahes homme. Olgu. Aitäh!”
Aiman, et helistajaks võis olla Herkki Haldre kaljaselt “Iris”. Tema oli juba Sõru sadamas puulaevade kogunemisel kai ääres koha sisse võtnud ja uuris järgmise päeva plaane.
Laskume laevaruumidesse. Laev on seest ruumikas ja kõrge – suurem kui väljast paistab. Tanel asub isale näitama, kuidas suuri faile enne teelesaatmist kokku pakitakse.
Mina piilun sel ajal raadioaparatuuri ja tõden, et kaubalaevade sidetehnikaga võrreldav. “Ettevaatust,” kuulen Hillarit ütlevat, kui tööriistu vaatan. “Vaata, arvutijuhe jäi su jala alla”. Küllap on vanal merekarul silmad kukla tagagi.
Küsin, et kas ookeanireisi tõttu on ka laevale ka lisavarustust hangitud.
“Eriti ei ole. Mul on laev kogu aeg olnud pikale reisile vastavalt varustatud, Atlandiületusest pole palju aega möödunud. Vaid rakettidel sai tähtaeg läbi, need tuli vahetada. Loodame, et neid vaja ei lähe, aga on hea, kui need on. Muidu päästeparv ja satelliitsideseadmed on algusest peale olemas.”
Märkan petrooleumilampi kambüüsiosa seinal.
“See on puhtalt ökonoomsuse pärast. Akusid pidevalt valgusele kulutada ei ole mõistlik. Samas elav tuli on elav tuli. Sooja saamiseks on meil diiselküttel kamin, merel ei ole ju elektrienergiat piiramatult käes, jagame vaid navigatsiooniks ja külmiku jaoks. Õhkküttega on kajutite soojustus.”
“Martha” ümbermaailmareisi alguseks on valminud uus internetilehekülg. Sellelt saab jälgida laeva teekonda, lugeda reisimuljeid ja… osta miile. Kuidas meremiilide müümise idee tekkis?
“Idee tekkis millalgi sügisel, ühisel ajurünnakul. Selles ei ole iseenesest midagi imelikku. Müüakse ju ka krunte kuu peale,” naerab kapten. “Olgugi, et miilide müümisel on oma rahaline eesmärk, on huvitavam hoopis see, milline side tekib miiliostjal selle jupiga laevateest, mida läbime. Millise saare või linna juurest möödume, millal läbime sinu “isikliku” miili? Miili omanik on ka netigloobuselt näha ja sertifikaadi saab samuti enda jaoks välja trükkida,” seletab kapten.
“Kui oleme kõik miilid müünud, loosime ostjate vahel välja ka üllatuse. Ülejäänud raha tahan kuhugi heasse kohta panustada, me ei ole ju kasu peal väljas. Pigem tahame selle reisiga inimestele anda midagi, mis meelde jääb ja hinge liigutab, me ei reisi vaid enda pärast. Võib-olla toetame noori purjetajaid või leiame kellegi, kel lisaraha meist enam ära kulub. See annetus ja reis on kindel sõnum, mida tahan teistele edasi anda. See on üks reisi eesmärkidest,” räägib Hillar õhinal.
Kaua kapten meeskonnaliikmeid Simmu Sillamaad ja Jaanus Kirsi juba tunneb?
“Eks ühiselt oleme merel palju aega veetnud. Lõpuni ei saa teist inimest kunagi tunda, vaid kriitilistes olukordades või ühiselt pikka aega koos olles tulevad inimese loomupärased omadused mõnevõrra esile. Nii palju, kui ma Simmut ja Jaanust tean, arvan, et see, mida ma neis veel näinud ei ole, üllatab mind positiivselt. Usun, et rasketel hetkedel ilmneb nende parem pool.”
Nõustun, et usk heasse on olulisem kui manada endale, mis võib toimuma hakata.
“Mis seal ikka,” ütles Martha kapten optimistlikult. “Mis tulema peab, see tuleb. Kui läheb tuksi, läheb tuksi. Samas on mõttetu raisata aega halvale mõtlemisele, et mis kõik võib juhtuda. Ikka hästi tuleb mõelda. Olla kõigeks valmis, aga rääkida neist siis, kui need käes on, ja mõelda lahendusele.”
Küsisin omamehelikult, kas tähelepanu on olnud piisavalt.
“Tuli mu hea tuttav minult intervjuud võtma ja kukkus kohe küsima: kuidas te, kolm meest, ikka kaks aastat ilma naisteta hakkama saate? Ja palju reis maksab? Ütlesin talle kohe, et hea sõber, oled ilmaasjata Hiiumaa-tee jalge ette võtnud: vähe sellest, et kollases ajalehes töötad, tuled rumalate küsimustega lagedale…” muigab Hillar. “Ütlesin talle, et on kaks võimalust: kas räägime sellest, millest mina tahan, või hakkad kohe kontorilaua juurde tagasi minema. Kokkuvõttes sai ta hea üllitisega hakkama, meile meeldis.”
Kui Hillar Tanelile meelde tuletas, mida kail lebava puitmaterjaliga teha, avastan, et olen juba nende aega liigagi kurjasti kasutanud ja vabandades asun minekule.

24.juuni – Teelemineku päev

Pühapäeva hommikul õueväravast sisse astudes üllatun suure rahvahulga üle. “Martha” teisel pool sadamaakvatooriumi tundub rahvahulga taustal päris pisike. Kui end kaiääre peale kuulama sätin, peab Hillar tagasihoidlikku tänukõnet. Simmu ja Jaanus mõtlikult kõrval..
Järgemööda saavad sõna meremeeste tuttavad ja sõbrad, kuid sõnadest enam räägib meeleolu Orjaku sadamas. See, mis jääb ridade vahele ja südamest omaette öeldakse. Sõnadest rohkem räägivad kingitused ja meened, mis meestele kaasa antakse. “Lennukiga” kaasa reisinud Eesti lipp ja meditsiiniraamat saadetakse “Marthaga” uuele ringile, lisaks praeguse presidendi soovid. Antakse rummi ja raamatuid, “Navigaatorilt” nokamütsid, et soojade jopede kapuutsid silmile ei vajuks. Mõtlen, et üks pirakas aku kuluks meestele kaasa anda.
Omaksed on sõnaahtrad, küllap on kõik tähtis juba öeldud. Kui Hillar “Martha” vööri õnne tarbeks hõbenaela lööb, läheb fotograafidel kai peal kitsaks. Olen vist ainus, kes märkab, kuidas Mart Saarsoo märkamatult ja samas tähenduslikult kolm korda Martha pardalaudisele koputab.
Korraga on kõik oma käepigistused ja soovid edasi andnud ja tekib väike kohmetus, kui meeskond otsustab: nüüd on minek. “Martha” masin pannakse tööle ja Hillar poeb roolimajja. Jaanus ja Simmu korjavad kokku sildumisotsi, mida Tanel neile ulatab. Ja siis asubki “Martha” teele.
Kogu melu, publiku meeleolu ja merekarude seletavaid nägusid jälgides meenus mulle see tunne, mis iga kord laeva sadamast lahkudes valdas. Simmu kirjutas kodulehel, et kahju on senine elu maha jätta, aga omalt poolt lisaksin, et maapealsest sagimisest eemalolek on samuti väärtus omaette. Väärtuslik on juba see vaikus merel, mida tänapäeval ei leia eriti osteski.
Julged on need, kes on valmis pikaks ajaks lahkuma. See nõuab otsusekindlust ja julgust. Igaühel seda ei ole.
Tuult purjedesse ja õnne!

Hillar Kuke ja tema meeskonna ümbermaailmareisi saab jälgida aadressilt www.marthaworldcruise.com
Navigaatori trükkimineku hetkeks oli reisiseltskond jõudnud Portugali pealinna Lissaboni.

Purjetamine ümber maailma on olnud paljude unistus – nagu see pole paljudele kindlasti pähegi tulnud. Otsida seletust taolisele ettevõtmisele tundub asjalikus ja turumajanduslikest väärtushinnangutest läbiimbunud ühiskonnas üsna mõttetu – ja kes seda nii selgelt oskabki põhjendada. Kes mõistab, see mõistab. Hillar Kukk