Uskumatud seiklused vesisel teel

Viktor Siilats tegi oma uue kaatriga «proovisõidu» Inglismaalt Hispaaniasse

Tekst Esta Kübarsepp “Kroonika” Fotod erakogu

«Paadiretk mööda Prantsusmaa jõgesid oli mul juba mõnda aega mõttes mõlkunud. See, et ta just nüüd teoks sai ja et sai külastatud ka Kanalisaari ja mööda Atlandit sõidetud, oli ka mulle endale ootamatu,» muigab Viktor Siilats. Inglismaal kooli lõpetanud poja Keithi lõpupeol otsustas pereisa, et nüüd on õige aeg kauaplaanitud veeretk ette võtta. Oma rolli reisi teokssaamisel mängis ka see, et uus kaater, millega Siilats tahtis Prantsusmaa jõgesid vallutama minna, valmis Inglismaal. See anti Siilatsile kätte just poja koolilõpetamise aegu. «Piisab, kui on krediitkaardid kaasas. Koik muu on organiseeritav,» jutustab Siilats, endal silmad siiani peaagu kolm nädalat kestnud veereisielamustest säramas. Inglismaalt Playmountist läksid teele vaid isa ja poeg koos mehhaanikuga. Pereema Krista Siilats tuli pärast lõpupidu koju tagasi, et ränduritega hiljem ühineda. Tütar Kärt Siilats aga suundus õhuteid pidi Hispaaniasse Mallorcale ülemaailmsetele üliopilaste kergejõustikuvoistlustele. Nii oli reisisihti lihtne paika panna – lõppeesmärk oligi jouda kaasa elama Kärdi jõuproovile. Kuigi kaarte ja teatmikke usaldades pidanuks kõik klappima, tundus mereavarustega harjunud Viktor Siilatsile, et mõned sillaalused ja lüüsid on tema kaatri jaoks liialt kitsad.
Sildade alt läbimahtumiseks tuligi kaatrilt koik mastid ja radarid, mis vähegi voimalik, maha võtta. Kolmekesi jõuti ilma viperusteta Le Havre`sse, kus rännumeestest eraldus Keith. Kuni Pariisini jätkas Viktor teed laeva mehhaaniku seltsis. Pariisis liitus abikaasaga Krista Siilats ja kuni Mallorcani seilasidki nad koos.

Sussi püüdmas

«See oli ilmeline reis,» tunnistab Viktor. Tõsi küll, laevalael olevast juhtimispuldist ta eriti kaugemale ei saanud. Vähemasti mitte sõidu ajal. «Mahamineku soovi üldse ei tekkinudki – istud ju kolme meetri korgusel ja kõik on nagu peo peal. Kiirus oli väga aeglane: jalutajatest saime ikka mööda, aga tervisejooksjad tegid meile kogu aeg ära,» pajatab Siilats. Ta tunnistab, et olemise mõnu suurendas seegi, et ta oli end ohtralt kohaliku veini ja juustuga varustanud.
Jõgedel-kanalitel sai edasi liikuda vaid lüüside lahtiolekuaegadel.
Nii oli paratamatu, et õhtul pärast seitset tuli paat kaldasse kinnitada. Ankrusolekuajal tutvuti kohalike oludega. «Õhtune jalutuskäik kohalikku külla ja õhtusöök mõnes huvitavas kohas käis asja juurde. Me läbisime oma teel ju Prantsusmaa parimaid veinipiirkondi,» kiidab Siilats. Ühelt selliselt õhtuselt söömaajalt naasid nad koos mehhaanikuga paati kella ühe paiku öösel. Üle parda ronides libises mehhaaniku jalavari vette. Mehed hakkasid seda pootshaakidega püüdma, aga kätte ei saanud. «Äkki mehhaanik karjatas: see on minu ainus plätu! Ma pean järgi minema,» räägib Viktor naeruga võideldes. Hüüde kaja polnud veel kustunud, kui ööd lõhestas plärtsatus. «Kujuta ette: tugev mees hüppab kell pool kaks öösel vette ja hakkab oma plätut püüdma! Selle peale sadas überkaudsetest paatidest trobikondade kaupa päästerongaid ja ujumisveste, sest keegi ei saanud aru, mis toimub,» ei saa Viktor enam naerust võitu. Plätu toodudki edukalt välja.


Sakslased paadis


Retk kulges tihtipeale uskumatult kitsaid kanaleid pidi. Mõned neist nägid välja nagu meie drenaazhikraavid – kitsad ja kõrgete mättaid täis kallastega. Palju nalja sai lüüsides, mis on justkui viaduktid maanteel. Asja mõte seisneb selles, et kui jões juhtub olema mõni kärestik, pääsevad veesoidukid lüüsi kaudu sellest mööda. Lüüs on väike kanal, mille mõlemas otsas on veekindlad väravad. Paat aetakse sinna sisse ja seotakse tugevasti kinni. Seejärel, vastavalt vajadusele, lastakse lüüsi vett juurde ja tõstetakse sellega paat ülespoole või vastupidi. Nagu võibki arvata, jäi teele lugematu hulk sildu, mille alt tuli läbi sõita. «Sildade kõrguseks oli navigatsiooniteatmikes antud 3,50 meetrit. Umbes kolmesajast sillast pääsesimegi viperusteta läbi. Ja siis keset Prantsusmaad on äkki sild, mis on ainult 3,45 korge,» seletab Siilats. Katsetused silla alt läbi pääseda ei andnud tulemusi. «Lõime siis paadi sõna otseses mottes kruvikeerajaga kalda külge kinni ja hakkasime mõtisklema, mis edasi saab.» Olukord lahenes tänu saksa turistidele, kes jõudsid kahe paadiga Siilatsi mõtisklust tunnistama. «Kutsusin sakslased pardale ja paat langes raskuse mõjul nii palju allapoole, et sain silla alt läbi,» meenutab rännumees. Edaspidi tekkis samalaadseid probleeme aga lausa ridamisi. Kord päästsid olukorra prantsuse ehitustöölised, kellest üks olnud nii purjus, et ta tuli lausa kätest-jalgadest paati tassida. «Oma funktsiooni täitis ta hästi,» naerab Siilats.

PILTPOSTKAART: Nii maalilised nägid välja nii mõnedki lüüsid. Lüüsivahi majake ja hoolitsetud ümbrus. Kitsavoitu kraav ongi lüüs. Kui sellest vesi ära lasta, vajub paat nii madalale, et katus vaevalt paistab. Paadi kõrval seisab Krista Siilats.

Laevukene katki praks!

Veidi enne Atlandi ookeanini jõudmist oli taas mõni sentimeeter silla kõrgusest puudu. Siilatsid palusid abi inglise perekonnalt, mis voorustas kaht suvepuhkusel olevat Ukraina lastekodulast. «Neile hakkas nii meeldima, et nad palusid luba ühe lüüsivahe veel kaasa sõita. Kõigepealt sõitis naine lastega, mees autoga mööda kaldaäärt, siis vastupidi,» seletab Siilats. Sõit tehtud ja perekonnaga juba hüvasti jäetud, selgus, et eesolev sild kipub jälle madalaks jääma.
«Sai nad siis tagasi kutsutud ja lüüsivaht ka raskuseks peale. Mingit probleemi enam polnud – ikkagi juba nii mitu korda läbi tehtud protseduur,» jutustab Viktor. Paadi esimene ots oligi juba silla alt välja saamas ja inglismann, arvates, et probleem on lahendatud, läks vöörist ahtrisse. Seepeale kerkis paadi vöör pisut ülespoole ja edukast silla alt läbi saamisest jäi millimeeter puudu. «Jätsin siis paadi silla alla seisma, et vaadata, kust ma läbi saan, nii et ei kriimusta. Sild pole ju igalt poolt nii täpselt ühekõrgune,» meenutab Viktor. Samal ajal, kui tema millimeetreid mõõtis, hakkas äkki vesi kiiresti tõusma. Tõusis 10-15 sentimeetrit, nii et paat jäi silla alla kinni. «Kõik toimus nagu ameerika katastroofifilmis: on kohutav ragin, instrumendi paneel lendab kildudeks, juhtimissilla tuuleklaas puruneb pilbasteks, kompass kägardub raginal kokku ja rool muljub kõveraks.
Paat aga muudkui tõuseb. Viskan end kõhuli ja surm on juba silme ees – ma ei tea, kas vesi litsub mu silla ja kaatri vahele pannkoogiks voi mitte. Samal ajal jääb arusaamatuks, mis õieti toimub! Püüan seal kõhuli lamades meeleheitlikult edasi-tagasi käiku andes silla alt lahti rabelda, aga miski ei aita. Ühel hetkel alaneb vesi sama äkki, kui on tõusnud ja me saame silla alt välja,» jutustab Viktor sellise kaasaelamisega, et pole kahtlust – see seik jääb talle veel kauaks elavalt silme ette. Loomulikult olid ka all laevakajutis olijad parajas sokis. Hiljem rahulikult juhtunule seletust otsides taipas Viktor, milles asi: lüüsi järel kitsenes kanal kui pudelikael ja siis tuli sild. «Küllap lasid lüüsi väravad vett läbi. Kuna paat seisis silla all kitsas kohas ees, polnud veel kuskile mujale minna kui paadi alt läbi ja tõstis nii paadi üles,» arvab Siilats. Onneks jäid juhtimisseadmed töökorda ja sõit vois jätkuda. Pärast seda vahejuhtumit enam probleeme ei tekkinud. «Kord oli küll üks madalam sild, aga siis polnud enam midagi kaotada. Andsin ainult käiku juurde, et mitte jälle kinni jääda. Kolin ja ragin oli küll selline, et kartsin, et viin silla kaasa,» ei näi Viktor kuigi õnnetu. «Õnneks on olemas normaalsed kindlustusfirmad,» heidab ta muhedalt.

STIILINÄIDE: Sellel toolil istudes veetis Viktor Siilats peaaegu kolm nädalat. Alles õhtuti võis ta oma troonilt lahkuda. Viktori kukla tagant on näha, kuidas kohati läks veetee nii kitsaks, et võis tekkida kahtlus, kas paat sinna ikka ära mahub.

Paatkond udus

Reisi lõpp möödus suuremate viperusteta. Kui mitte arvestada kaht ja poolt tormivangis oldud päeva. «Ilm on fantastiline. Päike paistab, aga tuul on tohutu tugev ja merel on korralik torm,» seletab Viktor lahti loodusnähtuse olemuse. Ka Atlandil tuli neil kerge hirmuhetk üle elada. Selge ilmaga ookeani mõõtes sattus paatkond udusse.
«Adrenaliini tuli ikka pidevalt. Sõidad nagu pilve sisse ja mitte midagi ümberringi ei näe,» seletab Siilats. Edasi liikusid nad nii-öelda käsikaudu ehk teisisõnu radari järgi. «Kui me lõpuks udust välja saime ja nägime, kui jälgilt suured on need kaubalaevad, millest me udus mööda pidime manööverdama, siis hakkas kõhe küll.» Hispaania rannik on Viktori sõnul lausa imeline. Kristaga õnnestus neil näha ka umbes kolmekümnepealist delfiiniparve. «See oli unustamatu vaatepilt.
Äkki ilmus kuskilt parv ja korraga oli neid igal pool. Hüppavad veest välja ja kukuvad jälle tagasi,» meenutab Viktor. Seni, kui kaunid mereelanikud kaatri kõrval oma trikke sooritasid, oli koik korras. Kuid äkki võtsid nad nõuks hakata sõitva paadi eest läbi hüppama. «Ei jäänud muud üle, kui jätsime kaatri seisma. Ma ei julgenud nii edasi sõita – kartsin, et mõni võib viga saada. Aga nad on nii armsad loomakesed, et ei taha neile ju liiga teha,» tunnistab Viktor.
Tormivangis istutud aja tõttu jouti sihtpunkti Mallorcal ühepäevase hilinemisega. Tütar Kärt oli vanemate saabudes juba võistlused lõpetanud. Pärast paaripäevast ühist puhkust naasesid Siilatsid lennukiga koju. Paat jäi Hispaaniasse remonti. «Kaatri jätangi pikemaks ajaks sinna. Seal on meremeestesõbralikum õhkkond,» ei saa kodumail oma õiguste eest seismisega tuntuks saanud Viktor läbi kerge irooniata. Paat ei pea aga Vahemere kandis kaua üksindust tundma.
«Hakkan teda ikka vaatamas käima,» lubab Siilats salakavalalt naeratades.