Veesõiduk vajab enne vettelaskmist korralikku hooldust

Kevadeks, kui veesõiduhooaeg algab, on pooleaastane seismime paadile oma jäljed jätnud ja see vajab põhjalikku korrastamist. Kui mootor on töökorras, piisab kütusepaagi täitmisest ja sõit lahele, järvele või saarele võib alata. Kindlasti tuleb enne sõitu aga veenduda, et mootor ka “määritud” oleks.

Tekst Jaanus Lember, Addinoli määrdeainete tehniline ekspert

Kevadel paadi sõidukorda saamise kiirus sõltub paljuski sellest, kuidas see sügisel talvekorterisse pandi. Seega tasub juba sügisel pärast veesõiduhooaja lõppu ettevalmistused pikaks seismiseks ära teha. Kui vajalikud toimetused sügisel tegemata jäänud, tuleb need kevadel ette võtta. (Vt. ka Navigaator 2/2009, kus rääkisime paadi sügishooldusest – toim.)

Merel ehk soolases vees sõitnud mootoritel tuleb jahutussüsteem läbi pesta voolikust lastava mageda veega. Selleks on reeglina mootorijalal eraldi korgiga suletud ava. Soovitav on teha õlivahetus mootoris (neljataktilise mootori korral) ja reduktoris, kontrollida küünlad, lasta silindritesse pisut konserveerimisõli, võtta võllilt maha vint ja juhul, kui sellega on “kivi otsas käidud“, see talve jooksul uuesti tasakaalustada.

Alt alustades on esimene puhastamist vajav pind paadi põhi. Suvega sinna kasvanud ja terve sügise-talve seisnud vetikatest “habe“ ja “karbikud“ tuleb eemaldada. Õhema ja pehmema kihi saab maha survepesuri abil, paksem kord tuleb maha hõõruda. Kui puhastamise käigus tuleb välja pinnavigastusi, tuleb need parandada.

Neljataktilise mootori karteris peab olema piisavalt õli, mida tuleks vahetada vähemalt kord aastas. Kahetaktilist mootorite uuematel versioonidel valatakse puhas spetsiaalne kahetaktilise mootori õli eraldi paaki või segatakse ettenähtud vahekorras bensiini hulka.

Neljataktilistele mootoritele sobib reeglina hästi SAE 10W-40 viskoosusklassiga nn automootoriõli, aga kuna mootoreid on erineva konstruktsiooni ja võimsusega, tuleb mootori kasutusjuhendi järgi õige viskoossuse ja kvaliteediga õli valida.
Kuna paadimootorite heitgaasid juhitakse reeglina läbi mootorijala vette, on vee reostamise vältimiseks soovitatav kasutada kahetaktilistes mootorites spetsiaalseid biolagunevaid õlisid, näiteks Addinol õli Biosynth 2T MZ407. Kahetaktilise mootori õli on reeglina ka värvitud (näiteks punaseks), et paaki kütust valades oleks selge, kas õli on juba kütuse sisse segatud. See on väga oluline, kuna puhta, õliga segamata bensiiniga sõitmine lõpeb mootori purunemisega.

Teine oluline “määrimist“ vajav koht on mootorijalas asuv reduktor, mis vindivõlli ringi ajab. Reeglina töötavad transmissiooniõlid aastaid ilma vahetamata, kuid paadi reduktoris on soovitatav vähemalt kord aastas transmissiooniõli kontrollida ja vajadusel ka vahetada. Nimelt on siin suur oht, et vesi satub reduktoriõli hulka ning siis tekib reduktoris õli ja vee emulsioon (kollakasvalge piimjas vedelik). Selline emulsioon ei kaitse enam reduktorit piisavalt hästi korrosiooni ja kulumise eest ning reduktor võib lakata töötamast. Reduktori remont või vahetus maksab aga suuremate mootorite puhul mitukümmend tuhat krooni.

Kevad on sobiv aeg ka elektripirnide üle vaatamiseks, et paadil kõik navigatsiooniks vajalikud tuled ikka ilusti põleksid.
Veesõiduki paagis ületalveseisnud kütus on soovitatav välja lasta ja tankida paat värske kütusega, sest kütuse pika seismisega kipuvad paaki tekkima vaigud ja sadestised, mis põhjustavad filtrite ummistumist ning mootoritõrkeid.
Kui ülal loetletud tööd ära tehtud, võite muretult oma paadihooaega alustada.