Volvo Ocean Race’ga Peterburisse

Tänavuse suve 25.juuni õhtul startis Tallinnast Peterburi poole jaht Galateia, millel segameeskond Kalevi, Tallinna ja Pärnu Jahtklubidest. Jahtkapten Vjatseslav Seimari juhtimisel loodeti hea õnne korral kohata merel Volvo Ocean Race võistlusjahte.

Tekst Margus Mets Fotod Margus Mets, Ahti Rebane, Lauri Lusti, VOR

Ümbermaailmapurjetajate 2008-2009 viimane etapp Stockholmist Peterburisse pidi lõppema auhinnatseremooniaga Neeva kaldapealsel 28.juunil. Nemad startisid meist 4 tundi varem. Nemad pidid läbima 400 meremiili, meie pool sellest vahemaast.

Aasta tagasi käis Peterburis Eesti jaht Emerald ning reisikiri ilmus selle aasta esimeses Navigaatoris (1/2009 – toim.). Meile oli see väärt alginfo, aga mitmed asjad kulgesid meil teisiti. Sellepärast kirjutan veidi ka reisist, mitte ainult kokkupuudetest Volvo Ocean Race-ga. Ja ei saa välistada, et kui keegi peaks minema Neevalinna järgmisel aastal, on või näivad mitmed asjad taas teisiti.

Kurss 90 kraadi – itta

Vaatamata sellele, et Neptunile sai Pirita muuli otsas sorts kõige paremat antud, tuli Aegna tipust itta keerates puri maha võtta ja mootor käima panna. Tuul oli täpselt idast ning vaibus ööks täiesti maha. Nii juhtus aasta tagasi ka jahiga Emerald.

Õhtu oli soe ning päikeseloojangust sai ilus vaatemäng. Olgu või suve valgeim öö, kuid tunni jooksul riietusime kõik sooja pesusse ning täielikku mereriietusse. Merevesi oli vaid 13 kraadi ning kui päike enam ei soojendanud, puges niiske külm kõikjale. Põrisev mootor, soe pesu ja villane müts ei kõla juunikuu lõpus eriti romantiliselt.

Järgmiseks hommikuks polnud midagi muutunud. Mootor põrises endiselt, kuid järk-järgult võis talveriietest loobuma hakata. Ennelõunal kohtusime pärast riigipiiri ületamist Vene kaubalaevaga Lotos, mis oli mingil täiesti arusaamatul põhjusel väikesele kivisele ja suure majakaga saarele (Rodger) madalikule sõitnud. See võis juhtuda mõned kuud tagasi, sest laev oli värskelt värvitud, antennid püsti, vaid mõned konteinerite katted olid puruks lõigatud.

Lõunaks jõudsime Suursaare (ka Kotkasaar, Kõrgesaar; soome k. Suursaari, vene k. Гогланд, rootsi k. Hogland) alla. See kaljune mändide ja kuuskedega kaetud saar on etendanud mitmel korral ajaloos olulist rolli. 1788.a. kohusid siin Vene-Rootsi sõja ajal merelahingus 15 Rootsi lahingulaeva ja kaheksa fregatti ning Vene laevastiku 17 lahingulaeva ja kaheksa fregatti. Kuigi kumbki pool kaotas vaid ühe laeva, jäi pärast lahingut ülemvõim Soome lahel venelaste kätte.

Kuni Talvesõja lõpuni 1940.aastal elasid saarel soomlased. On teada, et enne sõda oli seal 695 soomlast, kes tegelesid kalapüügiga. Pärast sõda tuli saar loovutada Nõukogude Liidule, kes sinna enam elanikke ei lubanud ning kasutas saart oma merepiiri tugipunktina.

Tänasel päeval on kogu Venemaale suunduv laevaliiklus suunatud Suursaare kalda alla, kus seda kontrollib tipptehnoloogiline radar. Vanad kasarmud tuletorni ümbruses näivad tühjad. Ka ei silmanud me ainsatki sõjalaeva. Nii ületasimegi Venemaa piiri näiliselt märkamatult, tajumatagi seda õiget hetke. Alles paar tundi hiljem võetakse meiega raadio kaudu vene keeles ühendust ja tuntakse huvi, kuidas laeva nimetada, kuhu minek ja mitu inimest laevas.

Raadioside kvaliteet on halb. Nii jääbki meil märkamata, et paar tunni pärast kutsutakse meid taas eetrisse. Saame selle eest hiljem noomida ning uuritakse põhjust, miks me seda ei teinud. Kapten vastab, et kuuldavus oli halb. Vene piirivalve otsib raadio teel pidevalt aluseid ja need ei vasta väga sageli. Kui üks alus ei olnud vaatamata korduvatele kutsetele vastanud, üritati inglise keeles ja alus vastas kohe.
Oletasime, et radarilt jälgides on neil suured laevad tänu AIS-süsteemile koheselt identifitseeritud, väikelaevad, kellel vastavat seadet pole aga mitte. Niinimetatud tundmatuid laevu kutsutakse asukoha ja kursi järgi.

Ainus, mille eest sind raadio teel hoiatatakse, on kursist kõrvalekaldumine. Laevatee kõrvale on alates Suursaarest märgitud hiiglaslik keeluala, kuhu siseneda ei tohi. Just seetõttu aasta tagasi Vene piirivalve jahti Emerald helgiheitjatega ründaski. Meil jäid teravad elamused saamata ja ka kollase vilkuriga allveelaev nägemata. Kuid adrenaliinilaeng ei jäänud tulemata.

Äkki olime keset merivormelite rada

Kell 7 õhtul märkame silmapiirilt meile kiirelt lähenevaid purjesid. Vaid tund hiljem loovisid meie ahtrist ja vöörist mõnesaja meetri kauguselt mööda Volvo Ocean Race liidrid Puma ja Telefonica. Nende kiirus oli uskumatu – 12 sõlme vaid 4-5 m/s puhuva tuulega. Kuna tuul oli nõrk, istusid meeskonnad rahulikult tuulepealsel poordil, ei mingit sagimist.

Nende jahtide nimetamine merivormeliteks pole liialdus. Jahid liiguvad tänu väga suurele purjepinnale kiiremini kui tuul. Neil on võimalik kasutada 24 erinevat purje kogupinnaga 750 m2. Nende kiil kaalub 7,4 tonni ning on kahe hüdraulilise silindri abil võimeline muutma paadi suhtes nurka 40 kraadi. Stabiilsust lisavad kaks ülestõstetavat sverti ja kaks roolilehte.

Vaatamata kõrgtehnoloogiale on see jaht askeetlikum kui vangla. Kajutites pole mingit siseviimistlust, ei punast puitu, värvitud plastikut, tualettruumil isegi mitte ust. Pigem kanderaame meenutavaid koisid on neli, sest kõik korraga magada ei saa. Magamiseks on õhukesed veekindlad magamiskotid. Süüa saab kaks korda 24 tunni jooksul. Menüüs on vaid kuivtoidud, millele lisatakse kuum vesi. Kogu tarbevesi valmistatakse mereveest.

Stockholm – Peterburi etapp oli kõige lühem, 400 meremiili ja kestis vähem kui kaks ööpäeva. Kuidas aga peavad mehed vastu nädalaid, näiteks kui sõideti tormis 12 300 meremiili Hiinast Brasiiliasse? Üheksa kuu jooksul läbiti 37 000 meremiili. Peatuti 11 sadamas 10 riigis ja viiel kontinendil.

Lootsime neid purjekaid merel näha, kuid sellist õnne ei osanud isegi tahta. Olime ainsad pealtvaatajad keset võistlust umbes 35 meremiili enne Neeva suuet. Meile jätkus vaatemängu ligemale tunniks. Alles varahommikuks oli reisilaev Georg Ots VIP-idega ning jahid-kaatrid kutsutud vaatama ametlikku finišit. Hiljem selgus, et võistlejad olid ajast ees ning läksid lisaringile, et finiš ikka tegelikult ka vene bojaaride ees toimuks.

Kroonlinn kui mere katedraal

Kell seitse hommikul lähenesime Neeva iidsetele mereväravatele, kus meri ühineb Neeva suudmega. Lai suudmeala on erinevatel aegadel ehitatud rajatistega kitsendatud hästikontrollitud laevateeks.
Juba paistab Kroonlinn (vene k. Кронштадт) Kotlandi saarel. Peeter I poolt rajatud sõjasadam on veel tänagi ümbritsetud valdavalt omaaegsete müüridega. Siin suri Lydia Koidula, kavandas oma merereise admiral Bellinghausen, siit võetakse Kroonlinna null… Omaaegne bütsantslik Mere Katedraal muutus nõukogude ajal tsitatelliks, kuhu igaüks ei pääsenud. Uuel sajandil on kunagist hiilgust veidi taastatud ja lagunemine peatatud. Ja siiski näib ta jõelt pigem kraanade ja korstendega räämas tööstusala kui meremeest peibutav ajaloosadam. Meie jaoks polegi vahet, sest juba ammu oleme saanud raadio teel korralduse silduda mitte kusagil mujal kui ja ainult Morskoi Vaksalis, kuhu on siit, Neeva delta algusest ülesvoolu üle 20 miili. Aasta tagasi pidi jaht Emerald läbima ka piirivalve eelpunkti Kroonlinnas, kus tuli kirjutada esimesed kirillitsas seletuskirjad oma kavatsuste kohta.

Raymarini E80 kaardiplotter jääb sisenemisel Neevasse hätta. Kaardi järgi siseneme mitukümmend meetrit veeteest eemalt läbi ajaloolise meretammi. Ka esimesi navigeerimisotsuseid pole jõel kerge vastu võtta. Märkide süsteem on veidi eripärane ning erineb oluliselt sellest, mis elektroonilisel kaardil. Eelistame sõita seal kus teised ees.

Liiklus on üpris tihe. Huvilaevu on vähe, kaupa vedavaid jõepraame palju. Need liiguvad harjumatult kiiresti, kuni 15 sõlme ja selge, et vaid 5 sõlme liikuv jaht segab neid, kuid ohtlikke olukordi ei teki.

Saabumine Peterburi

Morskoi Vaksali kai on mõeldud suurte reisilaevade vastuvõtmiseks. Huvialusel tuleb hiidvendritest küünte ja hammastega kinni hoida. Meeldiva üllatusena ütleb piirivalve mundris vene kaunitar ülevalt kai pealt “tere tulemast” ning hästiviksitud kingades ja viigipükstes piirivalvenoormees palub luba laeva tulla. Tema visiit on lühike, vaatab vaid igast kajuti uksest korraks sisse. Siis palutakse kaptenil kaasa tulla. Tavaliselt viiakse kapten ära 2-4 tunniks niinimetatud klassiruumi pabereid täitma ning seletusi jagama. Meie kapten tuleb tagasi juba 45 minuti pärast nägu naerul ja imestus suur. Alles hiljem saame teada, et Volvo Ocean Race ajaks oli antud Morskoi Vaksalile erikorraldused. Need võikski kehtima jääda.

Meile ei antud valida, millises jahtklubis soovime Peterburis peatuda. Saime korralduse minna Retsnoi (Jõe) Jahtklubisse Väiksel Neeval. See 1860.aastal asutatud jahtklubi Petrovski saarel olevat Venemaa üks suuremaid ja kuulub endiselt ametiühingutele. Sildumise hetkeks olime kokku sõitnud 208 meremiili. Varasematel aastatel võis peatuda ka Morskoi (Mere) Jahtklubis.

Jõe Jahtklubis näib olevat äsja lõppenud põhjalik remont. Ilmselt Volvo Ocean Race külaliste vastuvõtuks. Paigaldatud on kümmekond uut, igati euroopalikku ujuvkaid valgustite, voolupistikute ja veevoolikutega. Kail laius mitmekorruseline nõukogudeaegne betoonist suurehitis, mille esimest korrust oli hakatud renoveerima. Suurte klaasakendega luksuslik restoran juba töötas ning teine oli valmimas peaaegu jõe peale. Tankla oli korralik ning paiknes ujuvplatvormil.

Pesemisvõimalused olid aga kasinad. Keldris paiknevad dussikabiinid olid ilmselt pärand nõukogude ajast. Lõhnas nagu vanasti. Must vesi läks ära väga vaevaliselt ning eesruumi määrdunud diivanile ei julgenud istuda.

Me ei näinud seal küll rohkelt külalisjahte, kuid vaatamist väärt olid ka kohalikud alused. Eriti kohalikes laevatehastes valminud luksuskaatrid, kus äratuntav näpatud Itaalia disain, bojaarilikud täiendused ning veidi soovida jättev töökvaliteet. Oli ka neid laevaomanikke, kes eelistasid originaale. Kohalikud jahid olid kõik alla 10 meetri ja mootorlaevad üle 10 meetri pikad. Seega eelistab vene rikas selgelt mootori jõul liikuvat alust.

Pidustused Peterburi kesklinnas

VOR võistlusjahtidele oli paigaldatud Peeter-Pauli kindluse ette ajutine ujuvkai, mis oli kaetud erkpunase vaibaga. Teisel pool Neevat ilutses Ermitaaž. Peeter-Pauli kindluse müüride ja veepiiri vahele jääb mitmekümne meetrine liivariba, kuhu oli paigaldatud lava, telkkino, võistlusatraktsioone, infotahvleid ning müügikioske. Näis, et suurem osa rannaliivast oli pidustuste puhuks uue vastu vahetatud.

Võistlusjahte seiseis kai ääres kaheksa: kaks Ericssoni, kaks Telefonicat, Puma, Green Dragon, Delta Lloyd ja Team Russia. Teatavasti katkestas Venemaa võistkond juba mitu etappi tagasi rahapuudusel võistlemise, kuid olnuks mõeldamatu, et ta Peterburi etapil ei sõidaks. Nii tehti talle erand ning Team Russia sõitis kaasa mitteametlikult.

Pidustused kestsid kolm päeva. Esimesel päeval toimus ametlik lõpetamine, kuhu pääses vaid kutsetega. Suurtelt ekraanidelt oli auhindade kätteandmist võimalik jälgida ka teiselt poolt Neevat. Järgmistel päevadel oli kogu ala avatud kõigile soovijaile. Kontserdid kestsid hommikust hilisõhtuni. Kinotelgis võis vaadata kokkuvõtet viimasest võistlussarjast. Avanes võimalus aja peale keerutada võistlusjahtide vintse, uurida võistlusriietust jne. Puma oli toonud Neeva kaldale ka spetsiaalsed erepunased merekonteinerid, milles müüs oma firmariideid. Ja muidugi olid rannaliivale aetud Volvo autode kõige eksklusiivsemad mudelid.

Ning ometi tundus, et Peterburi suuruse linna kohta oli publikut vähe. Mõistetav, et VOR on venelaste jaoks tundmatu kuulsus. Kuid miks ei peibutanud piiterlasi tasuta kontserdid? Neil, kes kohale tulid, muidugi vedas. Jätkus ruumi vabalt ringi liikuda. Kuskil polnud pikki järjekordi. Oli õhku ennast hästi tunda.

Ainus koht, kuhu ei lastud, oli jahtide ujuvkai. Seega ei saanud keegi paati ronida ega midagi näpuga puutuda. See jäi vaid valitud VIP-ide privileegiks. Teisel ja kolmandal päeval ei olnud jahtide juures enam ka ei võistkondi ega kaldameeskondi. Need paigutati Peterburi parimatesse hotellidesse, kus nauditi kas perekondade või lähedaste seltskonda või võimalusi, mida Vene suurlinn pakub üksikule elunautlejale.
Juhuse läbi sattusime hotelli Pribaltiiskaja, mis nõukogude ajal oli kinnine Inturisti hotell. VOR oli siia toonud Telefonica võistkonnad, nende rohkearvulise kaldameeskonna ning hulgaliselt kaasasõitnud sugulasi, tuttavaid. Hotell tegi kõik, et külalised millestki puudust ei tunneks. Häid sööke–jooke ei ole mõtet kirjeldada. Küll aga üht nahkdiivanit, millele oli kogutud lohutust neile, kes ennast võõras linnas üksikuna võiksid tunda. 10 verinoort vene kaunitari olid nõus täitma kõik sinu soovid. Mõistagi teatud hüvitise eest, mis polnudki väga väike. Vanemalt härralt küsiti 300 eurot, nooremalt ja elujõulisemalt 400-500 eurot tunnis.

Kolmanda päeva õhtul suundus Telefonica meeskond mustades ülikondades ja pikkades tualettides saatjatega linna pidulikule õhtusöögile. Tagasi tuldi kaugelt pärast südaööd küllaltki erilise väljanägemisega. Võis tunduda, et oli toimunud äge lööming. Meeste kallid ülikonnad ja lumivalged särgid olid lõhki, kannatada olid saanud ka mitmed daamide tualetid. Ainus, mida polnud, olid veri ja paistes kulmud. Selgus, et just sellisel viisil tähistab Telefonica meeskond sarja lõppu, juba traditsiooniliselt.

Loe Alar Volmeri kommentari VOR’i kohta ajakirjast.