• Uudised Saaremaa Laevakompaniil kõik kolm uut laeva käigus, Uuenenud Tallinna Vanasadama Jahisadam tõmbab jahituriste, Allveelaev Lembit tõsteti kuivale maale, Volvo Ocean Race saab sügisel stardi, Princess 32M, Bavaria Sport 31, Fjord Open 36, Quicksilver Activ 675 Open
• Vanalaev Herkki Haldre räägib laste merendushuvist
• Purjelaev Parklaev Krusenstern tuleb külla
• Kaanelugu Monaco Vürst Albert II armastab merd ja veesõitu
• Reis Paadiga Soome
• Sadamarestoran Grand Holm Marina tipptasemel sadamarestoran
• Merereis 10 päevaga Barcelonast Korfule
• Merepere Kuidas valida laevameeskonda
• Paadiost Kuidas me Hispaaniast jahi Tallinna tõime
• Paaditest Paragon 31
• Paadimatk Lastega Kolga lahe saartel
• Seadus Väikelaevade varustuse nõuded said värskenduse
• Persoon Mereajaloolasest merekultuuri maaletooja
• Ajalugu Operatsioon Albion Läänemerel
• Merekool Liiklemine sisevetel II
• Minu paat Runbjarn & Alar Schönberg
• Paadibörs

• Paadiuudised Princess 32M, Bavaria Sport 34, Bavaria Sport 43, uued Drive kaatrid, Caravelle 33
• Vanalaev Herkki Haldre räägib täiendõppest purjelaeval
• Teravnurk Parts ja Priske lollitavad sadamaid
• Kaanelugu Meresõitja ja diplomaat USA suursaadik Michael C. Polt
• Reis Paadiga Maltale
• Ilmareis Intervjuu Marko Matverega
• Paaditutvustus Nimbus 335 Coupé
• Ümbermaailmareis Soolopurjetaja Uku Randmaa reisipäevik Bikala lahelt Kariibi merele
• Allveelaev Allveelaev Lembit ärkab uuele elule
• Reis Rendijahiga Aadria merel
• Reisisoovitus Väderöarna saarestik Rootsis
• Reis Tuletornid ja muulid Londoni lähistel
• Merekool Sisevetel liiklemine, I osa
• Paaditest Bayliner 285 Sunbridge
• Ajalugu Meremuuseumitest meil ja mujal
• Minu Paat Uku Randmaa ja Temptation III
• Paadibörs

• Uudised purjetamissuvi 2010, Uku Randmaa – eesti mees üksi ümber maailma, superjahid Eesti vetes, Soomes suleti Veeteede Amet, Tartus peeti viies Emajõe Festival
• Paadiuudised Uued Drive-paadid, Princess V52 avardab sportjahtide piire, Nimbus töötab nüüd elektrijõul; uued Nimbus Nova S, Bavaria Sport HT 38 ja Paragon 31
• Nelja tuhande miilise merereisi päevik
• Meremees loeb Oma viimase aja lemmikraamatutest räägivad Herkki Haldre, Tiit Pruuli ja Tarmo Kõuts
• Intervjuu Volvo Penta Euroopa haru juht Stefan Carlsson vastab Navigaatori küsimustele
• Vanalaev Herkki Haldre uus vanalaev Kajsamoor Läänemere lainetes
• Ümbermaailmareis Uku Randmaa Ultima Thulet otsimas
• Ajalugu Mõningaid seiku Tallinna Jahtklubi 100-aastasest ajaloost
• Kaanelugu Nordea läheb ümbermaailmareisile
• Reis Paadiga Albaaniasse
• Mereraamat Eesti tuletornide lugu
• Reisisoovitus Prantsuse Riviera rannik on meresõitjate paradiis
• Laevamudelid “Made in Estonia” – kadunud minevik või reaalne olevik
• Reis Saarlased Sigtunat vallutamas
• Paaditutvustus Paragon 25
• Üle mere Väikelennukiga üle Atlandi ookeani heategevuse nimel
• Paaditest Põhjanaabrite paate proovimas
• Minu paat Toonart Rääski, Lulu ja Nordea

Navigaator avaldab huvitava reisikirja sellest, kuidas algaja purjetaja tegi kahemastilisel uhiuuel klaaskiudpurjekal kaasa pika mereteekonna meie põhjanaabrite juurest Turust imekaunile Cresi saarele Horvaatias.
Kindlasti leiab iga merehuviline siit kasulikku, mida kõrva taha panna.
Head lugemist!

Tekst ja fotod AK

Sisukord

• Maarotist meremeheks
• Esimest korda purjede all
• Ettevalmistused 4000 miiliseks mereretkeks
• 7. JUULI 2010 – Soome Turku poole teele
• 8. JUULI 2010 – ettevalmistused Turku sadamas
• 10. JUULI 2010 – merereisi algus
• 11. JUULI 2010 – teine päev merel
• 12. JUULI 2010 – kolmas päev
• 13. JUULI 2010 – Saksamaal Kieli kanalis
• 14. JUULI 2010 – viies päev, väljume kanalist
• 15. JUULI 2010 – Hollandis tormivarjus
• 16. JUULI 2010 – Hollandis Terschellingi saarel
• 17. JUULI 2010 – kaheksas päev, suund Inglismaa poole
• 18. JUULI 2010 – jõuame Inglismaale Doverisse
• 19. JUULI 2010 – saabub neljas meeskonnaliige
• 20. JUULI 2010 – korrastustööd jahil
• 22. JUULI 2010 – teekond jätkub
• 23. JUULI 2010 – jõuame Prantsusmaa ranniku lähedale
• 24. JUULI 2010 – Biskaia lahel
• 25. JUULI 2010 – ületame Biskaia
• 26. JUULI 2010 – jõuame Hispaaniasse
• 27. JUULI 2010 – kuidas seada purjeid
• 28. JUULI 2010 – eksootika Portugali vetes
• 29. JUULI 2010 – kahekümnes päev merel – Cabo San Vincent
• 30. JUULI 2010 – siseneme Vahemerre
• 31 JUULI 2010 – Gibraltarit avastamas
• 03. AUGUST 2010 – kahekümne kolmas päev
• 04. AUGUST 2010 – suundume Aafrika poole
• 05. AUGUST 2010 – Alžeeria mäed paistavad
• 06. AUGUST 2010 – sõidame piki Alžeeria rannikut
• 07. AUGUST 2010 – esimesed sammud Aafrika pinnal
• 08. AUGUST 2010 – tutvumine Aafrika turuga
• 09. AUGUST 2010 – kahekümne üheksas reisipäev
• 10. AUGUST 2010 – möödume Etna vulkaanist
• 11. AUGUST 2010 – vaalad annavad endast märku
• 12. AUGUST 2010 – Kreeka saarte vahel
• 13. AUGUST 2010 – elu maitsvaim kreeka salat
• 14. AUGUST 2010 – kurnatus hiilib ligi
• 15. AUGUST 2010 – Horvaatia vetes
• 16. AUGUST 2010 – Horvaatia, Cres – oleme kohal!
• Horvaatia
• Sloveenia
• Veneetsia
• Noppeid kokkuvõtteks:

Ennekõike teen teatavaks et antud kirjatöö valmis tänu kipper.ee foorumi lugejatele, kellede hulgast paljud avaldasid soovi lugeda mu nelja tuhande miilise mereretke blogi.

Teekonna vältel tegin endale pidevalt ülestähendusi, et tulevikus õppida oma vigadest ning et mitte unustada imelisi hetki ja õpitut. Idee kogu seikluse internetti üles riputamisest tuli alles reisi lõpupoole, avastades, et läbielatu pakub huvi ka teistele purjetamishuvilistele ja merearmastajatele nagu mina.

Ma ei võtnud kaasa oma fotoaparaati, olles kindel et 24 tundi ööpäevas on käed-jalad tööd täis ja seega pole aega piltegi klõpsutada ja kaldusin ka arvama, et pole ehk võimalik isegi akusid laadida, ning ettevalmistuste ajal ei tulnud ma ka selle peale, et oleks võinud kaasa osta hunniku tavapatareisid… Õnneks avanes aga võimalus reisi vältel kasutada kapteni fotoaparaati, tänu millele sain jäädvustada peaaegu kõik need minu jaoks nii kaunid hetked. Küll aga avastasin ma liiga hilja et selle väeti vidinaga saab ka videot üles võtta ja seepärast lasin mööda kõige vahvamad delfiinide külastuskäigud!

Et te paremini mõistaksite minu emotsioone ning ootusi-lootusi, siis olen sunnitud enne reisi kirjelduse juurde asumist sissejuhatuseks minema ajas hulganisti tagasi.

Maarotist meremeheks

Kasvasin üles Kesk-Eesti pisikeses alevikeses, mille tõttu ma ise küll tänapäevanigi ei tea, mis oli mul sellise kiindumuse allikaks mere ja laevade vastu. Kogu lapsepõlve vältel sai vaid mõned hetked veedetud Pärnu rannas (ja kevadeti ojas parvetades), ja “merelkäik” oli vaid üks kord praamiga Vormsile sõita… (ja küla kiikedel täiest kõrist kisamine: “Mööda merd ja ookeani…”). Aga oh neid laevade mudelite kokkukleepimisi, kus unustatud sai söömine ning magamine ja mainimata ei saa ka jätta, et loetud raamatutest just kõige südamelähedasemad ja meeldejäävamad olid mereseiklustest pajatavad. Eriti jutustused vanaaegsetest puulaevadest, milledel palju maste ja tohutult purjesid ja arvukas meeskond, kes siis tormisel merel nende sättimisega ametis. Kõik need kauged ookeanid, tundmatud maad ja ohud jäid mulle vaid unistuseks. Praegugi on sedasorti teosed mu lemmikuteks: Columbuse, Cooki, Krusenshterni, Eduardo de la Mancha ja teiste selliste meresõitjate retked.

Siis aga ootamatult jõudis kätte keskkooli lõpuklass ja tuli otsustada ISE oma tuleviku üle. Mõtlesin läbi kõik mulle teadaolevad elualad ja uurisin nimekirjast kõikvõimalikke Eesti koole, kuhu õppima minna, ja raske pole arvata et huviorbiiti jäid lõpuks ainult merekoolid ja ainsaks ihaldatavaks ametisooviks jäi meremehe elu. Siis aga selgus kurb tõsiasi, et materiaalsete probleemide tõttu peres ei olnud mul võimalik merekooli õppima minna. Töötasin aastakese Harjumaal mööblifirmas, järgnes aasta ajateenistust Narva Piirivalves, aasta Tallinna lähedal kotletiküpsetamist ning siis võttis elu veel ootamatuma pöörde: inimene, kelle elu ainuke “välisreis” kahekümne ühe noorusaasta jooksul oli lapsepõlves korraks Jaanilinna külastamine, tuli ideele Hispaaniasse töötama minna! Hetkest, mil 1999.aasta novembris otsuse langetasin, juba nelikümmend kaheksa tundi hiljem küsisin Tallinna bussijaamas Eurolines’i müüjalt, kui kaugele bussiga sõita saab? Vastuseks öeldi, et Berliinist natuke edasi. Berliini juba järgmiseks hommikuks pileti ostsingi. Nii kui buss Pärnust Läti piiri poole suunduma hakkas, nii algas ka minu jaoks “tundmatu maa”. Juhtus nii, et kümne päeva jooksul külastasin selliseid kohti: Riia, Berliin, Pariis, Madriid ja tagatipuks Lissabon.

Planeeritud kolmekuulise tööreisi asemel jäin Hispaaniasse pooleteistkümneks aastaks ja ühtekokku kümne ja poole aasta jooksul olen Eestis kokku viibinud umbes kaks aastat.

Elanud Hispaanias neliteist kuud, sain ootamatult tööpakkumise Barcelona merendustarvikute firmalt, kellel oli vaja laomeest, ning huvitusid nad minust veel, kuna olin neile abiks tõlketöödes. Mu hispaania keel oli tol ajal veel väga halb, kuid firma jaoks oligi tähtsam mu hea inglise keel. Asudes välismaale elama, ei tulnud ma selle pealegi, et otsida tööd merendus- ja laevandusfirmades. Vaid juhus oli see, et Hispaanias neli aastat erinevates firmades õnnestus tegeleda teemaga: “marine supplies”, mis siis eesti keeles lahtitõlgendatuna peaks tähendama: erinevate veesõidukite ehituseks, remondiks ja hoolduseks vajaminevate materjalide ja tarvikute ost ja müük. Lisaks sain palju kogemusi ka merendusteenuste valdkonnas, osalesin korduvalt firmaesindajana rahvusvahelistel meremessidel (hea hüpe immigrandi kohta, kes vaid mõned aastad varem alustas laotöölisena), olin tõlgiks läbirääkimistel erinevate riikide äripartnerite vahel, tegin loendamatuid kommertsreise erinevatesse Hispaania suurematesse kui ka väiksematesse sadamatesse ja lühikese perioodi vältel sai katsetatud firma osaniku rolli, mis lõppes närvišokiga.

Kuna mu tolleaegne “mereelu” kuival maal, enamasti autoroolis, kontorilaua taga ja sadamates oli meeldivalt tulutoov ja igat sorti laevadega kokkupuutumine oli igapäevane, siis ei olnud mul mingit soovi enam hakata meremeheks õppima. Hilisematel aastatel, kui lisaks alustasime Itaalia kaatrite maaletoomist, avastasin, et mu palganumber võib veelgi kasvada, kui teen endale PER-dokumendi (meie mõistes väikelaevajuhi tunnistus). Ostsingi vajaliku õpiku, kuid muutuste tõttu elus õppimiseni ja eksamini siiski asi ei jõudnud.

Esimest korda purjede all

Nüüd siis minu merekogemustest välismaal elatud perioodi ajal. Alustuseks olid muidugi kaatrite katsetused, mida ise müüsime. Kõige vägevam neist oli 13-meetri pikkune klaaskiudkerega mootorpaat, millel kaks 440 hobujõulist mootorit, Vahemere tasastel lainetel saime kiiruseks 55 sõlme. Aastate jooksul sai erinevate mootorjahtidega veel väikseid sõite tehtud. Miski ei saanud mulle aga südamelähedasemaks kui purjetamine.

Oma elu esimese purjetamiskogemuse sain Vahemerel. Olin talvel asjaajamiste tõttu kohas nimega Garraf, kui üks tuttav klient hakkas oma kümnemeetrise klaaskiust ühekerelise ehk monohull purjekaga Barcelonasse seilama ning mu kaasa kutsus.

Oli päikesepaisteline pärastlõuna ja otse loomulikult sadamas tuulevarjus nii soe, et hüppasin pardale kuluvatega ja õhukese triiksärgiga. Aitasin elus esimest korda purjesid heisata ja ketkest, mil otsad pihku võtsin, tundsin, et SEE on midagi, mida kindlasti tahan VEEL proovida! Ühel hetkel aga loojus päike ning koheselt langes tamperatuur (sellest sain kah kiiresti aru, et merel on talvel palju külmem, kui sadamas) ja saingi elu esimese purjetamisõppetunni seoses õige riietumisega. Lainete pritsmed olid mu muidugi ka natuke märjaks teinud, kuid õnneks oli kaptenil minu jaoks lisajope.

Mõned miilid hiljem (just täpselt siis, kui kapten oli jõudnud ennast purju juua ja “pilve” tõmmata ning laeva sisemuses magas) tõusis ootamatult tugev tuul. Oli juba pime. Laev kaldus nii tugevalt kreeni, et pardale lendavate lainetega sain väga märjaks. Muideks: mingil põhjusel polnud mul hirm, vaid hoopis nautisin seda! Rooli hoidis üks noormees, kel kogemusi vaid natuke. Ta mõistis, et peab kiiresti purjed alla võtma ja mootoriga edasi liikuma.

Purunes peapurje ülaosa. Neljas noormees, kes pardal oli, läks kaptenit olukorrast teavitama. Õnneks sai viimane sekundi pealt kaineks ja tuli appi. Purjed said alla võetud ning Barcelonani hüppasime üle lainete mootorit kasutades. Tugevast lainetusest tingitud kere ebameeldiva õõtsumise tõttu siis lõpuks jäingi merehaigeks, ning kõigest üks miil enne sadamasse jõudmist “toitsin kalu”. Olin seega kindel, et minust purjetajat ei saa, kuna ma ei kannata merd. Mäletan veel, et metroorongi oodates (auto jäi ju Garrafi) avastasin, et mu musta värvi kuluvad olid merevee soolast peaaegu üleni valged ning kõvaks tõmbunud.

Umbes poolteist aastat hiljem suvel, jällegi Garrafis, rentisin ise paariks tunniks samalaadse ühemastilise purjeka, ning palusin kaptenit end merele viia, sest tahtsin veelkord ennast proovile panna ning “käed sügelesid rooli järgi”.

Ilm oli väga ilus, tervisehäired ei kordunud ja tookord, roolides elus esimest korda ning tunnetades tuule, lainete ja kere koostööd, mõistsin, et tahan seda ikka ja jälle uuesti teha. Tol ajal ma otseloomulikult ei teadnud midagi ei kiirustest, tuule tugevustest ega purjede seadmise tehnikast, seega paarist purjetamas käimisest ei saanud ma tehniliselt midagi õppida. Küll aga armusin helidesse, mida põhjustavad purjed, lained ja tuul ning pihkudes tahan alatiseks uuesti tunda rooli, mis purjekat valitseb.

Mõni aeg hiljem naasesin Eestisse elama ja kogu 2008. aasta vältel õnnestus mul Tartu lähedal tegeleda klaaskiudmootorkaatrite tootmisega. See oli minu jaoks uus kogemus ja tore oli näha, mida reaalselt geelkatte ja polüestervaiguga, mida välismaal aastate jooksul tonnide kaupa vahendatud sai, põnevat ette võtta saab.

2009. aasta mais õnnestus mul väga toredate õpetajate käe all edukalt läbida väikelaevajuhi kursus. Sai juhtida mootorkaatrit ning elus esimest korda sain tunda ka peos kuuemeetrise purjeka roolipinni. Mõistsin, et oleksin pidanud selle õppeprogrammi juba aastaid tagasi läbima.

2009. aasta augusti alguses kolisin Inglismaale, kus kümne kuu jooksul üritasin edutult tööd leida merendus- või laevandusfirmades.

Ettevalmistused 4000 miiliseks mereretkeks

2010. juuni alguses naasesin järjekordselt Eestisse, et kogu suvi puhata. Neli nädalat hiljem aga helises telefon ja teatati, et minu jaoks on vaba üks crew position yacht deliveryl (meeskonnaliige purjeka tehasest ostjani toimetamisel – toim.), kui peaksin huvitatud olema. Tegu oli firmaga, kelle internetikuulutustele olin juba aasta aega vastanud ja pakkunud end deck handiks (tekimadrus – toim.). Nüüd siis juhtus ime ja oldi nõus mind kaasa võtma nelja tuhande miilisele, kolmekümne viie päevasele retkele. Teadsin, et Atlandi ookean ületatakse tavaliselt kolmekümne päevaga, seega olin koheselt nõus, sest mõistsin, et võin saada just sellise merekogemuse, mis mu “õppuri” elust puudus. Mulle öeldi enam-vähem, millega tegu ja paluti mul 48 tunni pärast Soomes, Turkus olla! Otse loomulikult tahtsin ennast tõsisel merereisil proovile panna, et teada saada, kuidas ma füüsiliselt ja vaimselt hakkama saan, kas merehaigus saab mulle igaveseks saatuslikuks ning kas ma jahi meeskonnaliikmeks üldse kõlban. Küsisin kaptenilt, kes helistas, et kas vahepeatusi tuleb? (Ega ma ju algajana ei osanud reisi kestvuse aega, kütusekulu ja purjetamise kiirusi arvutada, et selle järgi koheselt mõista, et enamasti liigutakse mootoriga, ning korduvalt tuleb kütust võtta!) Saanud teada, et peatutakse üpris tihti, hõiskasin kaptenile, et see on hea, kuna kui ma talle meele järgi ei ole, saab ta mu suvalises sadamas maale panna.

Peale telefonikõne lõppu esimene asi, mis ma tegin, oli see, et jooksin internetti ja toksisin google pildiotsingusse sisse NAUTICAT 52, sest sellise mulle tundmatu alusega toimuvat antud reis. Internetist leitud pildid olid kaunist, kuid samas mind hirmutavast kuuteistkümne meetrisest kahemastilisest (!) purjejahist. Teadsin meremehejuttude põhjal, et kahemastilisi purjekaid on raskem käsitseda, seega olin juba eelarvamusel, et ma ei saa selle pardal päevagi hakkama. Sellest hoolimata, (because You never know… (ei või iial teada – toim.)) alustasin meeletut ettevalmistust. Kahjuks polnud mul ühtki tuttavat, kellega oleksin saanud konsulteerida ning kes mulle häid soovitusi oleks andnud. Peaaegu kaks ööpäeva olin magamata. Lugesin vanu õppematerjale, printisin välja igasuguseid tekste ja tabeleid, otsisin kokku mõned sõnastikud, raamatukese “Abiks Paadimehele”. Raamatukogust õnnestus laenutada eestikeelne variant teosest “Sailing for dummies” (Purjetamine võhikutele – toim.), mille samuti merele kaasa võtta otsustasin. Siis tuli mõelda riietuse peale. (Ma ju ei tahtnud iga viie minuti tagant kaptenile helistada, et küsida, kas villased sokid võtan, või et kas konserviavajat läheb tarvis jne.) Teadsin, et mõtekas oleks kaasa võtta “erinevad riidekihid”. Otsustasin “HH” superriiete komplekte mitte kokku ostma hakata, olles kindel, et mõne päeva möödudes mind koju saadetakse. Polnud mul ka spetsiaalseid purjetamisjalanõusid, seega võtsin rihmikplätud, tossud ja ostsin sajakroonised kummikud. Saja krooni eest sain ka magamiskoti ja kaasa võtsin vaid vanad riided, just sellise juhuse tarvis, kui kuskilt Saksamaalt tagasi pean tulema, siis saan enamuse asjadest ära visata, et mitte rasket kotte tassida. Veel toppisin kotti kilejope, kilepüksid, kootud kindad (purjetamiskindaid mul samuti polnud) ja villase mütsi. Lisaks suurte taskutega (olevat purjetajatel praktilised) lühikesed püksid, nokamütsi, palju ülitugevat päikesekreemi ja ostsin ka kaks paari odavaid päikseprille kummipaeltega, et need kohe üle parda ei kukuks. Teades, et võib-olla viibin palju üle pika aja Lõuna-Euroopa suvise päikese käes, oli mul suur hirm päikepõletuse ees. Seetõttu võtsin kaasa ka heledad pikad (kuid õhukesed) riided keha katmiseks. Rahvusvahelise roaminguga mobiiltelefon, krediitkaart ja muud sellised pisiasjad said kah kaasa haaratud. Kapteni jutust sain teada, et meil olevat Turkus üks päev aega laeva varustamiseks, seega arvestasin võimalusega, et kui mul on midagi tähtsat, siis jõuan veel Soomes enne väljumist sisseoste teha.

Seitsmenda juuli hommikul sõitsin Tartust bussiga Tallinnasse ning kuna ma “Põhja-Eesti inimene” ei ole, siis minu jaoks see oligi ametlikult reisi algus.

Juhin lugeja tähelepanu sellele, et kindlasti tuleb merereisi kirjelduses sisse palju võõrkeelseid termineid, seda just sellepärast, et meeldivad nad mulle just nii, “originaalis”, nagu me neid pardal kasutasime. Ja ega ma ausalt öeldes kõiki neid sõnu eesti keeles teagi!

7. JUULI 2010 – Soome Turku poole teele

Tartus Tallinna bussipiletit ostes sain teada, et on olemas üks uudne süsteem: maksin natuke lisaks ja sain Tallinna bussijaamast taksoga (mitu kaasreisijat ühes autos) Linnahalli sadamasse. Palju aastaid tagasi tulin Helsingist Tallinnasse logu kiirlaevaga, kus pidi kogu aeg sees istuma, nagu kitsas bussis. Olin kindel, et taolisega tuleb ka seekordne sõit. Minu üllatuseks oli tegemist aga seest avara ja kauni kiirlaevaga, kus minu eriti suureks rõõmuks sai kogu reisi vältel taga väljas viibida ning nautida vaateid, merd ja ahtrist purskavaid lainetejugasid.
Helsingisse jõudmine oli järjekordne meeldiv üllatus. Olin mõned korrad lühiajaliselt selles ilusas linnas viibinud, kuid seekordne läbi saarestiku kohalejõudmine oli minu jaoks väga kaunis reisi algus. Sadamast jalutasin oma suure seljakotiga ning ämma küpsetatud lihapirukad näpu otsas, ühele kenale munakividega kaetud väljakule, kus asus turistide infopunkt. Sealt sain Helsingi ja Turku kaardid ning teavet mind huvitava transpordi kohta. Jalutasin rongijaama ning mõni hetk hiljem istusingi juba luksuslikus Turku rongis. Istumine kahjuks venis pikale, sest väljasõit hilines tervelt tunni. Peale pikka Inglismaal elamist tundusid teadaanded väga kummalised. Tohutute viisakusväljendite asemel öeldi kuivalt, et “me ei tea, mis kell väljume, ootame probleemi lahenemist”. Ja ei kõlanud ka inglaslik eeljutt, et “daamid ja härrad, vabandage tülitamise pärast” jne. Lõpuks saime liikuma ja paar tundi hiljem Turku rongijaamas juba istusin autosse, et sadamasse sõita. Kapten tuli mulle vastu kastiga maastikuautoga, mille küljel kiri “Nauticat”. Hiljem sain teada, et “Nauticat” jahid ongi Soome toodang, ning et tehas laenutas meile autot, kuna varustada oli vaja viis (!) viiekümnekahe jalast purjekat!

Kuna kapten oli inglane, siis ei tahtnud ta Soomes eriti “õigel pool” teed püsida ja punasele fooritulele pidin kah korduvalt ta tähelepanu juhtima. Endamisi palvetasin, et “oh palun oleks ta vähemalt natukenegi parem laeva juhtides”!

Luksusliku jahisadama asemel sõitsime mingile Turku saarekesele, kus koledas tööstusrajoonis kaldal prügimägede vahel oli spetsiaalselt eraldatud sillakesega koht meie viiele purjekale. Hetkest, mil astusin tollele sillakesele, mõistsin, et see kõik vist ongi reaalsus, ja et kes teab, ehk saan isegi merele…

Mina oma eelarvamuste küüsis olin kindel, et jaht on kasutatud vana logu, et magama pean oma magamiskotis kuskil õliste tööriistade ja poleerimisvahendite purkide vahel põrandal. Tõelisus osutus aga “natukene” erinevaks:

Alustuseks sain teada, et kõik viis laeva on uhiuued luksuspurjekad, see tähendab, et saame olema esimesed, kes seda avamerel nautida saavad. “Nirudest” magamiskohtadest sain valida kahe luksusliku kajuti vahel, üks nariga, ja teine vööris kaheinimesevoodiga. Ma oma tagasihoidlikkuses ei julgenud viimast endale paluda. Seega valisin nariga kajuti. Hiljem tuli välja, et seina taga oli 160 hobujõuline ööd-päevad-läbi-mürisev mootor ja reisi keskel kolisin vööri suurde voodisse laiutama, lained loksumas pea all.

Kapteni käsklus number üks: teak deckil (tiigipuust tekil – toim.) olla esialgu paljajalu, ning siis käsklus number kaks: süüa ning juua kõike, mida leiate ja piiramatus koguses! Vabandas veel, samal ajal, kui ma toidulaadungit vesise suuga imetlesin, et polnud jõudnud korralikult shopata, et homme saavat juurde…

OK, so far so good… mõtlesin mina… (siiamaani on kõik korras – toim.)

Järgnevatel tundidel sai mulle osaks tohutu infovalang, meeles mõned asjad: täna sea ennast sisse ja puhka! “Kaotada” riiete küljest kõik metallneedid, lukud jne, mis võivad kahjustada pindasid! Teadsin ammusest ajast, kuidas ettevaatlik olla teak deckiga, kuid sisemuse kriimustamise peale ma polnud kunagi mõelnudki.

Õhtul juhtisin jutu ettevaatlikult sellele, et mida minult oodatakse? Rääkisin, et tunnen COLREG-i, kuid puhtsüdamlikult toonitasin, et purjetamise alal olen algaja, ning sellise monstrumlaeva sadamast väljasõiduga ja keeruliste manöövritega ma kindlasti toime ei tule. Kapten rahustas mind teatega, et ta teab juba minu e-mailist ja CV-st kõike mida vaja, ning muretsemiseks mul pole põhjust. Siis selgitas ta mulle, et abiks on meil ju autopiloot ja pealekauba paljud purjede seadmisedki käivad nuppudega justkui arvutimängus. Ausalt öeldes ka see ei võtnud vähemaks mu närvipinget selle ees, et nii kui ma esimest watchi (vahikord – toim.) pidama hakkan, koheselt põhja vajume.

8. JUULI 2010 – ettevalmistused Turku sadamas

Tol päeval saabus teine abiline, ehk siis kolmas meeskonna liige – noor Kanada tüdruk, kellel oma purjekas ning seilatud kaks ja pool tuhat miili. Viimane ja seega neljas lisanduvat nädal aega hiljem Inglismaal – kapteni abikaasa! Tüdruku jaoks oli reserveeritud kajut, kus noorel daamil olevat hea ja vaikne magada. Siis saime teada, et mina ja tüdruk “oleme sunnitud jagama tualetti ja dushi”, kaptenil ja tema proual olevat samuti kahepeale enda dush ja tualett. Ausalt öeldes olin mina ette valmistatud selleks, et kuu aega ennast üldsegi pesta ei saa ja hädasid tuleb rahuldada üle parda… Seega olin rohkem kui rahul olmetingimustega, saades veel teada, et puhta vee mahuteid on kolm ja peatusi tuleb nii palju, et duši saab võtta lausa iga päev!
Väljasõit oli planeeritud järgnevaks päevaks, kuid mingite dokumentide hilinemise tõttu lahkusime Turkust kümnendal juulil. Kaks päeva möödusid selliseid töid tehes: laeva sisemuse “kaitsmine” ning varustamine. (Olin juba teada saanud, et purjetamiskindaid mul vaja polnudki, kuna “köietirimist” tuleb vähe.)

“Kaitsmine” seisnes selles, et papi, kile, vahtkummi ja teibiga kaeti kinni uus mööbel, roostevabad kraanikausid, pliit ja palju teisi pindasid, mis mingil juhul kahjustada ei tohtinud saada.

Varustamine seisnes selles, et tuhandete eurode eest, koormate kaupa, toodi toitu ja igasugust muud vajalikku kraami.

Tootjatehase töölised käisid veel kontrollimas mootorit ja tegid viimaseid pisitöid.

Kapten kontrollis otse loomulikult riggingut (taglastus – toim.), sättis GPS-ga ühendatud sülearvuti paika, andis meile igasugu korraldusi ja kontrollis tööde kvaliteeti, tegeles paberimajandusega, kontrollis kütust, veevaru jpm.

Mu järgmine ekslik eelarvamus: olin kindel, et sedasorti laeval isegi kütuse või vee võtmine saavad olema “tähtsad operatsioonid”. Kujutasin ette, et kapten annab valjuhäälse käsu: “Tähelepanu, alustame veevõttu”, mille peale keegi ei tohi ühtki vale liigutust teha, et tuleb teostada tohutuid ümberlülitusi paneelidel ja siis keegi ei tohi puudutada valet nuppu. Kiiresti selgus, kui rahulikult ja kergelt tegelikkuses see kõik toimub: “punn” pealt ja voolik sisse! (loomulikult kütust võttes ikka mootor seisis.)

Turkus viibisin elus esimest korda ning sain meeldiva üllatuse osaliseks: väga kaunis linn! Jõekesel restoranlaevad, kus õhtuti palju rahvast ja peod täies hoos. Leidsin ka “Stockmani” kaupluse, kust õnneks sain endale kaasa osta erinevaid “Tropicana” mahlasid ning paigutasin nad laevas külmikutesse (meil oli õnneks kaks külmikut ja suur sügavkülm pealekauba). Teistele tutvustamiseks ostsin Soomest veel kaasa kahte sorti musta leiba. Lootsin, et maitsevad nad, nagu meie Eesti leivad, kuid olid need mõlemad hoopis magusad!

Korra sattusin ka Turku lennujaama, kuhu sellesama “Nauticat” autoga sõidutasin ühe inimese. Räägin tollest juhtumist seetõttu, et naljapakkuvana oli Turku lennujaam nii pisike, nagu Tartu oma!

Nende paari päeva jooksul õppisin muidugi kõikvõimalikel vabadel hetkedel oma materjalidest inglisekeelseid väljendeid, kordasin COLREG-i ning harjutasin sõlmi. Küsisin kaptenilt, milliseid põhilisi sõlmi vaja hakkab minema, vastuseks sain: figure eight knot, bowline, clove hitch, round turn and two half hitches (kaheksakujuline sõlm, paalisõlm ehk surmasõlm, seasõrg, liuglev aas – toim.) ja hiljem reisi käigus õpetas ta mulle, kuidas knaabil lukustada kinnitusotsa süsteemis: 0800

Sõlmede puhul veel toon siinkohal välja sellise seiga: kaks kaptenit, kes juhtusid nägema, kuidas ma raamatust “Abiks Paadimehele” sõlmi uurisin, teatasid mulle kui ühest suust, et üks selles teoses välja toodud ankrusõlmedest (tegin tollele punase raami ümber) ei kõlba. Naljakas on see, et justnimelt selle sõlme tegin oma väikelaevajuhi eksamil, ja toda aktsepteeriti!

Turkus veedetud ajast on meeles nali, kui õhtul pardal peohoos ja õrnas alkoholiuimas inimesed peaaegu iga viie minuti tagant üllatunult taevasse vahtisid ja “avastusega” hüüdsid: “Ohhoo, siin ei lähegi pimedaks!?” Ma olin kogu kambas (viie laeva kohta kogunes ju lõpuks üle kümne inimese maailma eri paigust) ainuke “põhjamaa” inimene, kes valgete öödega harjunud. Ja eriti vahva oli veel see, kui lisandus veel keegi ja küsis: “Kas te panite tähele, et siin on ikka veel valge? Mis kell pimedaks läheb? Mismoodi, et varsti tõuseb jälle päike?”

10. JUULI 2010 – merereisi algus

Nagu mainisin, oli meid siis kokku viis 52-jalalist “Nauticat” purjekat, kõik uhiuued. Tuli välja, et “meid” oli nii ühe kui ka kahe mastiga ja erineva kujundusega. Ühel oli näiteks spetsiaalne kaarditöö ruum… Vaja oli meid “toimetada” kõiki Horvaatiasse, kohta nimega Cres (hiljem sain teada, et tegu on paradiislikult kauni saarega). Väljusime Turkust erinevalt: ainuke sinise kerega jaht hoidis omaette, kaks sõpra moodustasid ühe paari ning meie (”Monica”) hoidsime kokku jahiga “Laura”.

Päikesepaistelisel tuulevaiksel päeval käivitasime mootori ja maal olijad viskasid kinnitusotsad pardale. Sellest hetkest sai alguse mu merepraktika: purjeka meeskonnaliikmena hakkasin kasutama seniõpitut reaalsuses. Kartsin juba Turkust väljumist, sest olin kaartidelt näinud tohutut saarestikku, millest Soome lähedal läbi sõita tuleb. Kujutasin ette keerulist sik-sak sõitu ohtlike kivide vahel, tuli aga välja, et mastaabi peale ma ei olnud mõelnud ja tegelikkuses oli avaralt ruumi.

Mainin veel, et olin sõnulseletamatult õnnelik, et saan sellest projektist osa võtta, isegi olles veendunud, et ma kauaks ei kõlba… Üritasin igast hetkest võtta maksimumi ning õppida tuleviku tarvis nii palju kui võimalik, nii kiiresti kui võimalik. (Oleksin ma seda plaani haududes teadnud, kui palju ja kui kiiresti ma õppetunde saama hakkan…) Ja kordan: soov oli ju enda jaoks välja selgitada, kas “minust asja saab”?

Oli teada, et delivery kestvuseks oli planeeritud 35 päeva ja teada oli ka, et antud aastaajal, antud teekonnal, saab takistuseks tuule nõrkus või puudumine üleüldse! (Mina alguses muidugi ei mõistnud neist asjadest midagi.) Seega, purjetada saavat vähe, ning enamuses peab liikuma mootoriga. Probleem seisnes selles, et tegu oli uhiuute ülikallite mootoritega, mille tõttu pidime mitmes riigis pikemalt peatuma, et mehhaanikud teostaksid ametliku garantii-kontrolli, vahetaksid filtreid ja õli.

Kui kogu teekond oleks tulnud läbida purjetades, siis oleksime Horvaatiasse jõudnud 3-4 kuuga! (Oleks minust siis saanud keegi, kes ennast tõesti PURJETAJAKS nimetada võib?)

Olgu, sissejuhatus on nüüd läbi ja haaran oma paberipaki, kus käsitsi üles kirjutatud seigad ja huvipakkuvad andmed reisist. Kuna reis sai olema nii pikk ja mitmekesine, siis ilma märkmeteta ei suudaks ma vist meenutada veeranditki!

Esimesed abiliste operatsioonid: kontrollida, et mõni ots üle parda propellerisse ei jookseks, vendrid sisse ja oma hoidikutesse vööris, kinnitada tuli nad veel nende oma köitega nii, et jõud tiriks neid allapoole – pärast lainetel hüppamise ajal mõistsin, et see oli igati loogiline ja vajalik. Siis kinnitusotsad mis pardal vedelesid puhtisime kokku (seda oskasin ma õnneks varasemast ajast) ja asetasime kokpitis istmete alla kastidesse. (Need otsad olid meil tumesinised, ülikaunid ja kätele nii mõnusad silitada.) Enesestmõistetavalt kordusid need toimingud iga kord sadamast väljudes, seega, ma enam neid üle kordama ei hakka.

Nii kui avarale veele saime, ja kiirus umbes seitsme sõlmeni kasvas, hakkasin tundma mõnusat tugevat tuult. Pingutasin nokamütsi rihma, kuid vendritega mässates ikka sain hoobi köiega vastu nokka nii, et müts üle parda vette kukkus ja Soome too jäigi. Otse loomulikult ei hakanud ma kaptenit paluma, et ta laeva seisma jätaks. Seega, oma esimese vea sooritasin kümne minuti jooksul peale väljumist – juba olin targem!

Lähiaja “navigatsiooni plaan” seisnes selles, et pidime Laurale järgnema umbes veerandimiilise vahemaaga. Mootoripöördeid pidime enamasti hoidma 2000 peal, see olevat parim (profid olid nii välja arvutanud) mootorile, kütusekulule ja kiirusele jne. Kiirus keskmiselt tasase merega oli meil seitse ja pool sõlme. (SOG)

Tekkinud vastutuule tõttu asetasime paika ka dodgeri, ja küll oli siis kokpitis hea tuule- ja päikesevari.

Siis algas kohe ka minu õpetamine: alustuseks palusin autopiloodi korraks maha võtta, et saaksin tunnetada roolimist ning seega harjuda laeva reageerimisega. Roolimine osutus üllatavalt kergeks! Olin kindel et massist tingituna saab see olema keeruline. Järgnes autopiloodi õpe. Kursi muutmine oli “lapsemäng”, vajutades vaid paarile nupukesele ja rudder (tüür – toim.) reageeris peaaegu koheselt, seega kurss muutus sekunditega. Erinevatel näidikutel olid mootoripöörded, läbitud teekond, erinevad kursid, kiirus, merepõhja sügavus, näiv ja tegelik tuule tugevus, isegi vee temperatuur ja ei-tea-mis-kõik-veel… Sain selgeks kaardiplotteri põhisüsteemid, GPS andis pidevalt asukoha. Minu suureks rõõmuks oli ka olemas ilus kompass, mille vaatamine on mulle eluaeg meeldinud, mis siis, et me pardal teda üldse ei kasutanud. Juhtida sai laeva nii seest kui väljast ning korraks teemast kõrvale põigates: meil olid pardal veel pesumasin, joogiveemasin, õhukonditsioneer ja isegi punane valgustus öiseks kaarditööks!

Katsetasin ka “gaasikangiga” kiiruse muutmist. Olin kindel, et üldse taolist “keerulist operatsiooni” teostada, peab esmalt vajutama mitut nuppu ja ümber lülitama ei-tea-mis-süsteeme ja et kang ise liigub väga raskelt… Tegelikkus: lihtsalt tõmba või vajuta ja kasvõi ühe sõrmega, kui soovid, niivõrd kergesti allus see käele.

Nii. Kui merel sai oldud kolmkümmend minutit, pidin mingil põhjusel minema vööri. Filmidest ja raamatutest oli ikka elu jooksul jäänud mulje, et kõiki käsklusi laeval täidetakse joostes. Kuna soovisin veel lisaks olla ülihea abiline, lippasin kiiruga vööri suunas, kuid lõin väikese varba nii tugevasti vastu ühte tekil olevat plokki, et murdsin luu, ja varvas oli täiesti kõver. (Olin ju paljajalu!) Esimene mõte oli häbi ja teadmine, et kohe viiakse mind Eesti rannikule ja ongi lõpp sellel merereisil. Suutsin kirumise ja roppused alla neelata, ja kutsusin kapteni laeva sisemusse, saali. Ütlesin, et mul juhtus väike õnnetus, et kas ta äkki mul varvast ei saaks sirgeks tõmmata? Ta üllatus, nähes kõverat varvast ja ütles, et ta elu jooksul kõik oma kümme varvast kõveraks jooksnud, et siin ei anna enam midagi peale hakata. Kapten küsis, et kas ma edasi toimetada saan? Ütlesin, et proovin. Valule mitte mõelda üritades, suutsin kõikide edasiste ülesannetega kenasti toime tulla ja sain ka teada, et joostes tuleb ülesandeid täita meil väga harva. See oli esimese merepäeva teine viga. Kolmandaks osutus kohe samal päeval mitu korda pea vastu mizzen boomi (besaanmasti poom – toim.) löömine. Aja jooksul märkasin, et ka proffidel juhtus see õnnetus korduvalt. Samuti on tegu normaalse asjaga, kui purjetatakse erinevatel laevadel.

Kohe esimesel päeval “kiirõpe” jätkus: järgnes raadio katsetamine (inglise keeles sidet oskasin pidada küll) ning 16. kanali paikaseadmine. Proovisin helitugevust muuta ja kanaleid vahetada: kõike seda olin aga teinud palju aastaid tagasi piirivalves, kuid kõik unustanud. Siis küsisin kaptenilt lõpuks oma tossude ja kummikute kohta, et kas neid tohin pardal kasutada? Kapten kontrollis üle, et tallad on pehmest kummist, pindade kahjustamist karta pole ja seega sain loa neid kasutada. Veel proovisin meie binoklit, sain teada, kus on horn (signaal – toim.) nupp ja sellega seoses, kordasin üle tähtsaimad udusignaalid.

Esimese päeva pärastlõunal kella kahest kuueni oli graafiku järgi ka minu elu esimene päevavalve. Liiklus oli hõre ja miskit ärevusseajavat ei juhtunud. Kartma ei pidanud ka saari, sest need jäid turvalisse kaugusesse. Sain teada, et see kes on valves, see on “boss”. Selle peale lasin kohe muusika kinni keerata ja VHF 16. kanalil heli põhja keerata. Tahtsin kontsentreeruda vaid laeva juhtimisele ja jälgisin tähelepanelikult ümbritsevat merd ning kõiki andureid. Esimesel nädalal tegi mu närviliseks iga silmapiirile ilmuv laev ja kujutasin selles suurt kokkupõrkeohtu. Hiljem mõistsin, et see närvipinge oli mulle sisse sööbinud piirivalve ajast, mil Narva veehoidlas ning Narva jõel pidime tähelepanelikult jälgima igat alust, sest tegu võis olla potentsiaalse piiriületajaga.

Päevavalve ajal oli vaba aega piisavalt, seega kordasin Beauforti skaalat ja kapten õpetas mind ja tüdrukut täitma kompuutris logi. Sinna pidime peale oma watchi lõppemist sisestama iga kord läbitud teekonna, asukoha, kursimuutused, baromeetri näidu, tähtsaimad sündmused jne.

Üllatav oli minu jaoks näha, et kaardi järgi olime ümbritsetud saartest, need aga sulasid silme ees kokku, justkui oleks tegu olnud ühe maaga.

Päeval avastasin, et olin sooritanud veel ühe tüüpilise vea: kapten leidis tekilt winch handeli (vintsi käepideme – toim.) (vintsi, mille olin unustanud sinna peale veepaakide täitmist. Tean minevikust, kui kallid esemed need on ja kui tihti neid kaotatakse. Sellest hetkest peale olen alati selle teemaga hoolas olnud.

Graafiku järgi oli meil ööpäev jaotatud pooleks. Kuna meid oli kolm, siis igast poolikust ööpäevast sai üks endale neljatunnise vahikorra. Seega magati kaks või kolm korda ööpäevas. Kordamööda valmistati graafiku alusel lõunaeine või õhtusöök ja ka laeva sisemuse koristamine käis kordamööda graafiku alusel. Hiljem, kui lisandus neljas meeskonnaliige, pidime me pooliku ööpäeva jooksul vaid kolm tundi vahti pidama, aja jooksul mõistsin, et see on ikka ülimalt suur erinevus, ja tohutu saatuse kingitus. Lisaks sain teada, et meie viiest laevast kõikidel teistel oli kolm meeskonnaliiget!

Tol pärastlõunal heisati korraks kontrolliks purjed, et veelkord taglastuse õigsuses veenduda, pingutati erinevaid niidikesi ja köiekesi, millega eemaldatakse purjedelt volte. Kapten näitas, kuidas peale genua sisserullimist tahab ta, et purjekangas teeks paar tiiru ümber masti. Sain ka teada, mis on genua “lazy” ja “working” (laisk ja töös – toim.).

Kapteni õpetamisest rääkides: teadsin varajase elukooli põhjal, et ükskõik, mis käskluse ta mulle annab, see saab olema mulle seaduseks… isegi kui ülesanne on vale. Esiteks kohustab meid selleks seadus, teiseks, vastutab probleemide eest niikuinii tema. Hiljem sain teada, et meie kapten on läbinud 300 000 Nm, korduvalt ületanud ookeane, üle elanud rajusid (!). Seega polnud mul põhjust karta, et pean TEDA kontrollima, nagu autoroolis. Ja üleüldse – ega igasugustele algajatele sellist purjekat usaldatagi!

Esimese päeva sisse mahtus veel mu päeviku põhjal järgnev: peamasti küljes olevad vintsid käivad ikka eriti raskelt. Olen jõudnud isegi külma lõunaeine kogu meeskonnale valmistada!? Ja mis kõige meeldivam: õhtusöögiks sain üle pika aja korraliku kuuma koduse eine. Ja veel on mul kirjas, et olen elus esimest korda merel, ilma et maad oleks näha. Ja veel: sain teada uudise, et peatume Aafrikas! Mul oli esimese päeva õppest ja emotsioonidest “aju juba nii pehme” et see üllatus ei mõjunud mulle enam üldse. Kaugeim punkt Eestist, kus ma elus olin senini viibinud, oli Lõuna-Hispaania, nüüd siis tagatipuks oli oodata isiklikku rekordit ka selles valdkonnas. Plaan olevat Tuneesias odavat kütust võtta. Olin samas ka kindel, et mind niikunii varem pannakse “kõlbmatuse” pärast maha ja minu üheksa ja pool varvast võõra kontinendi pinnale ei astu…

Siis läksin oma valutava paistes jalaga, kuid õnnelikuna, et mind PRAEGU VEEL maale saata ei planeerita, magama, et end välja puhata elu esimeseks öövalveks. Mõned lained lõid tekile.
Ärkasin juba kell 21.00 (olles maganud vaid paar tundi) selle peale, et õõtsumine oli kahtlaselt tugev ja mootor jäeti seisma. Väljusin oma kajutist ja nägin, et ventilatsiooni avadest ja isegi luukide pragudest ning muudest imelikkudest kohtadest lekkis laeva sisemusse tugevalt vett. Järgnes pilt näidikutele: tuuletugevus oli 4-5-6! Kõrvaldasime natuke lekkeid, kuid tuli välja, et ühed ventilatsiooniluugid olid valed paigaldatud, ning selles suhtes ei saanud me midagi ette võtta.

Jätkasime mootoriga edasisliikumist. Vöör sööstis majesteetlikult läbi lainete. Kapten hindas jahi keretugevuse ja käitumise mootoriga väga heaks. Üldse sain aja jooksul kuulda jutte, et tehas tootvat neid purjekaid ”sajaks aastaks”, seega pidavat need kered vastu pidama isegi jäätumisele. Samuti ei kasutatavat konstruktsioonis ei saepuruplaate ega vineeri, ainult kõva ja tihe klaaskiud.

Umbes tund aega hiljem lainetuse ja laeva lainetel hüppamise tõttu kohtusin oma vana vaenlasega: merehaigusega! Niipea kui esimesi õrni sümptomeid tundma hakkasin, otsustasin katsetada nippi, mis meeles ühe raamatu veergudelt: läksin oma kajutisse, heitsin selili, sulgesin silmad, ja üritasin lõõgastuda. Õnneks aitas ja sain veel natuke magada. Kaptenile ei rääkinud ma sellest midagi, olles aga hirmul, et tervisehädad hakkavad mul alati tugeva tuule puhul korduma.

Nii kirevaks osutus mu esimene päev merel.

11. JUULI 2010 – teine päev merel

Mu elu esimene öine vahikord, kella kahest kuueni hommikul. Vaat seda kartsin küll. Meenusid hirmujutud väikelaevajuhi õppest, kui valvas tuleb öösiti olla, sest laevade tulesid näed, keresid aga mitte! Iga minut kordasin endale, mis värvi tuli millist parrast tähendab, millised on teeandmise reeglid. Õnneks oli valge öö, nähtavus hea ja rahustavaks seltsiks oli mulle peale ühe kaasas lendava linnu veel punase valgustusega kaunis kompass.

Kohe pidin kasutusele võtma ka oma kummikud, vihmariided, sooja mütsi ja kindad, kuigi oli suvi. Kõigest sellest oli väga palju kasu. Vedas, et olin otsustanud rohkem nänni kaasa vedada, kui olin arvanud vaja minevat. Hommikul lülitasin navigatsioonituled välja ja ühtlasi sain ka teada, kus lülitid asuvad!
Päeval oli esimene töö kapteni korralduse peale eemaldada need neetud ventilatsiooni-katted, ja teibi ning kilega ise “ehitada” vahetihendid. Ette tõtates annan teada, et ülesande täitsin hästi ja sealt vähemalt enam lekkeid ei esinenud.

Meri oli küll ülirahulik, kuid kannatasin õrna peavalu käes, ju siis varba vigastuse ja elu esimese merel veedetud öö ning muude energiat kulutavate juhtumiste pärast. Otsustasin aga vastikuid tablette mitte veel sisse süüa. Saingi aja jooksul peavalust võitu ja rohkem seda probleemi ei esinenud. Laevaliiklus oli tihe, möödusime lähedalt Gotlandi saarest. Tuulutasime laeva sisemust, et möödunud öö leketest põhjustatud niiskust välja saada.

Järgnev asjatoimetus: TV seadistamine Rootsi kanalitele (jah, meil oli isegi DTV… ning generaator, et 220 voldiga suurtes kogustes kohvi keeta), kuna õhtul oli plaanis hoiduda teiste Rootsi saarte lähedusse, et levi saada, sest vaja oli ju vaadata jalgpalli finaali! Jällegi ette tõtates annan teada, et matš jäi nägemata, kuna kõik mehed pardal õhtul magasid, tulemustest andsid aga aimu 16 kanalil “Viva España” hõisked. Päeval leidsid aset veel sellised sündmused: meile oli tekile “siginenud hunnikus uimaseid” kärbseid, kes väga närvidele käisid. Harjutasin ka päästevesti selga panemist ja sättisin korrektselt enda suuruse järgi pingutusrihmad. Kõik päästevarustus oli meil heal tasemel, kõikide meeskonnaliikmete jaoks olid päästevestid, lifeline (päästenöör – toim.) ning pääseparv olid kah. Raketid, EPIRB, võimas ööprožektor, päevane ankru- ja mootoriga liikumise märk jne. olid olemas. Isegi satelliittelefon oli kaptenil kaasal, kuigi vaja võivat seda minna vaid ookeani ületamisel. Pärastlõunal minu valve ajal oli eredaks sündmuseks see, et starboardis kaugel silmapiiril ilmus nähtavale mootorpaat, kes kiiresti lähenes otse meile. Ruumi oli avamerel teadagi palju, kuid too tegelane muidugi kihutas meie vahelt (!) läbi, ja peale seda “kangelase” manöövrit tegi veel sik-saki.

Jalavalu oli veidi leevenenud, kuid varvas paistetanud nüüdseks tumelillaks. Kapten pakkus valuvaigistit, kuid sain ilma “keemiata” hakkama.

Kell kolmveerand neli pärastlõunal tõusis tuuletugevus 4-5 peale, kell 17.00 oli vastutuul juba tugevusega 5-6 ja lisandusid lekked uutest kohtadest. Õnneks aga ei ilmnenud mul uuesti merehaigust…

12. JUULI 2010 – kolmas päev

Öövalve: kauguses NW suunal äike! Millalgi eelneval õhtul oli heisatud purjed. Minu valve ajal aga vähem kui ühe minuti jooksul muutus tuule suund peaaegu 90 kraadi ja võtsime purjed alla. Jällegi saatis me laeva üks lind, täpselt sel ajal, kui mina tegelesin uue “õppetunniga”: oli vaja harjutada üle parda allatuult urineerimist, hoides samal ajal kinni shroudidest. (Just nendeks juhtudeks, kui pole aega laeva tualetti joosta.) Olandi ja ühe faarvaatri lähedal muutsime kurssi. Arvutuste kohaselt oli meie keskmine kiirus siiamaani olnud 180 meremiili ööpäevas, mis olevat rohkem kui rahuldav, sest juba ainuüksi 150 oleks olnud piisav.

Hommikul kell 10.00 ärkasin imeliku õõtsumise peale. Meri oli kummaline ning laineid oli raske eristada selle omapärase “pudru” sees. Tasakaalustamiseks oli heisatud besaanpuri, kuid rullisime katsetuseks lahti ka genua, kuid see ei täitunud tuules. Siis sain tunda jälle midagi uudset: kuigi kiirus oli 8 sõlme, tundus, nagu me ei liigukski!? Mõistsin siis, et tuul oli ahtrist ja seega apparent wind (näiv tuul – toim.) peaaegu olematu!

Sel päeval edastati mulle veel üks imeline uudis: planeeritakse vahepeatust ka Kreekas! “Tore”, mõtlesin, sest ma polnudki Kreekas käinud!

Päevikus on mul veel tolle päeva kohta põnevusega välja toodud, et Rootsi ranniku ja Bornholmi saare vahel faarvaatril, kell 15.20 on seitse laeva korraga nähtaval! Mnjahh, tol ajal oli see minu jaoks veel ärevust tekitav…

13. JUULI 2010 – Saksamaal Kieli kanalis

Öövalve: öö ei ole enam valge vaid nüüd juba pime. Palju igat sorti eristustuledega laevu nähtaval ja mõned neist lähedal! Teostasin elu esimese teeandmise purjekale. Pooleks tunniks tõusis tuule tugevus 5-6 peale ja sadas vihma.

Päev oli pilves, kui jõudsime Saksamaale Kieli kanali sissepääsu juurde. (Ma muidugi ei teadnudki, et taoline veetee olemas on!) Läks aega, kuni meile “väravad” avati. Ankrusse ei jäädud, vaid sain tasase kiirusega koha peal käsitsi roolides ringiratast sõita. Kell 16.00 lasti meid sisse, hüppasin sillale ja kinnitasin me laeva vööri ja ahtri round turn and two half hitches (liuglev aas – toim.) sõlmedega. Ilm läks vahepeal ilusaks ning sõit mööda kanalit sujus hästi. Tüdruk lasi ennast masti tõmmata ja tegi mõningad ekstreemsed fotod. Ühte vahebasseini sisenes meie järel veel üks suur purjekas ja piltidel on näha, et meile pakkus huvi ta pilbasteks sõidetud vööriosa. Maksnud kanalimaksud, saime teada, et liiklemine peale kella 23.00 on keelatud ning meile anti ka üks paber, kus välja toodud kohalikud fooritulede tähendused. Tegelikkuses nägime ikkagi tulede ühendeid, mida isegi paberil polnud, CEVNI-t ei viitsinud läbi uurida. Kanali praamiteed olid tähistatud meile nalja tegeva “kaabu” märgiga, alles hiljem avastasin CEVNI-s, et see ongi ametlik “iseseisvalt liikuva parvlaeva” tähistus. Kanalis sõitsid ka ülisuured konteinerlaevad, vastu tuli meile ka kruiisilaev ja oli ka üks hetk liikluses, mis mind närviliseks tegi. Kirjeldada seda ilma jooniseta on raske, ütlen vaid, et asjasse olime segatud meie, üks suur transpordilaev ja üks “Lürsseni” megajaht. Õnneks manöövrid teostati korrektselt ja kokkupõrkeid ei toimunud, küll aga sain järjekordselt häid õppetunde.

Kanal oli väga pikk (90 km), kuid täpselt kell 23.00 jõudsime väljapääsu juurde ühte pisikesse jahisadamasse, kus muidugi meie ning “Laura” jaoks ruumi polnud ja seega sain õppida, kuidas laevu kinnitatakse otstega ja springidega teise veesõiduki parda külge. Ja siis sain ma MAALE! Üllatus oli suur, kui avastasin, et nüüd põen “maahaigust”: umbes kümme minutit kõndisin jalad harkis ja kõik majad ning autod ümberringi kõikusid. Jalutasin siis öösel natuke ringi selles mulle senini tundmatuks jäänud igavas pisikeses inetus Saksamaa külakolkas. Põhjus, miks me samal õhtul kanalist ei väljunud, oli see, et pidime seal järgmisel hommikul kütust võtma.

14. JUULI 2010 – viies päev, väljume kanalist

Hommikul võtsime vett ja kütust ning väljusime kanalist. Toimus raske tiheda laevaliiklusega faarvaatri ületamine. Aset leidis mul ka esimene ebameeldiv vestlus kapteniga, kuid dialoogi tulemusena mõistsime, et see oli vaid arusaamatus ja kõik sai korda.

Uudne õppetund tol päeval oli mõõna tunnetamine jõe suudmes ja nägin sakilisi lainekesi, mis tekivad, kui hoovus ja tuul on vastupidistest suundadest. Rohkem selle päeva kohta mul sissekandeid polegi, küll aga saab “veidi põnevam” olema:

15. JUULI 2010 – Hollandis tormivarjus

Too ööpäev algas minu jaoks eriti vara: juba kell 00.30 ei saanud ma magada, ja kui väljusin kajutist, et olukorraga tutvuda, avastasin, et tuule tugevus oli 7. Purjed muidugi ei olnud heisatud, kuid tuul kallutas laeva kõvasti. SOG oli vaid 6, kuid tundus, nagu tormaksime kiirusega 30 sõlme. Ka liiklus oli “õudukas”; kaks miili vasakust pardast maa ning kaks miili paremast pardast faarvaater. Imestasin et kuidas me väike laevuke (mis oli saanud SUUREST purjejahist?) sellise tuulega kursilt ära ei kaldu? Öövalves sain siis täiesti märjaks.

Hommikul kell 11.00 oli tuule kiirus 35 sõlme, tormihoiatus anti kah veel lisaks tugevusega kuni 50 sõlme. Olles muidugi veel kogenematu, mõtlesin, et see on kõigest number ja ma ei mõelnudki sellest teemast enam. Kapten teatas plaanist nelja tunni pärast mingist sadamast varju otsida. Vot siis hakkasin olukorrale tähelepanu pöörama, sest mõtlesin, et kui selline “merekaru” juba sadamasse tahab pöörduda, siis peab ikka põhjus olema. Meil oli kõvasti lekkeid ja meri oli ROUGH!

Meil oli logis kasutusel selline merehindamise süsteem:

Calm (Flat): sile meri

Slight: mõni üksik laineke lööb pardale

Moderate: palju laineid lööb pardale

Rough: kogu aeg kõrged lained löövad üle parda ja üle kogu teki

Very rough: (selle väljendi kirjeldamise asemel kapten käskis mõttes teha pausi…)

Kell 14.00 – 15.00 oli tuule kiirus 30 – 35 sõlme, kohati 45. Olime Hollandi lähedal. Käsklus: päästevestid selga, lähme marinasse. VHF eetris kõlasid mitu ehtsat päästeoperatsiooni (olin kindel, et ei saa elus ühtegi kuulma), õnneks mitte ühtegi MAYDAY-d me ei kuulnud. Kapten muidugi roolis, mina aga olin sees, nautisin lainetel hüplemist ja kaldumisi ning klõpsutasin mõned pildid, kui tuule tugevus oli 8 – 9. Ma ise näidikuid ei vaadanud enam, kuid kapten ütles hiljem, et nägi korraks ka tuulekiirust 50. Selles mõttes meil vedas, et enne kui meri “end ehitama” hakkas, saime varju. Mul ei olnud mingit hirmu, teades kui lähedal oleme maale ja abile ning kapten on kogenud. Samuti tuli välja, et laev oli suurepärane, kõige tugevamate tuuleiilidega olime kah vaid 45 kraadi pardale kaldus. (Kunagi hiljem veel ütlesin kaptenile, et kahjuks ma ei saanudki teada, mis tunne siis saab olema, kui masti tipp laineid puudutab. Kapten ütles sellepeale, et vaat peale seda poleks meie purjekal enam taglastust alles olnud kah…)

Lähenedes sadamale, nägime seilajat, kelle kohta hiljem meie kapten ütles “hull”, isegi minu arvates põhjendatult. Vastu (!) tuli umbes kümnemeetrise ühemastilise jahiga soolopurjetaja, kel kõigest pisikese heisatud main sailiga (peapuri – toim.) oli suur kiirus ja suunaks otseselt torm!?

Kell 15.45 tuule tugevus 8, ja meie vendreid paigaldamas. Pool tundi hiljem, jõudnud Marinani, osutus sissesõit võimatuks, kuna tegu oli kitsa koridoriga ning hoovus, lained ja tuul oleks meid vastu seina lükanud. Keerasime ümber ja võtsime suuna teise jahisadamasse. Meist möödus Hollandi Coast Guardi (rannavalve – toim.) võimas laev ja raadio teel küsiti, kas vajame abi? Kapten tänas, ja vastas eitavalt.

Siis, liikudes küll kaardi järgi korrektselt channel markerite (faarvaatri märgistus – toim.) vahel, mõni aeg hiljem, puudutas kiil suure müraga põhja ja laev hakkas hoobilt vööri suunas kalduma. Kapteni reaktsioon oli kiire, justkui ta oleks midagi taolist oodanud. Koheselt tagasikäik ja madalikult samas lahti saimegi. Laura oli meie ahtris, ja sai õigel ajal kurssi muudetud. Hiljem kapten rääkis mulle, et tegu on ju Madalmaadega! Tormidega pidavat seal tihti liiv kuhjuma ranniku lähedal merepõhjas. Õnneks ka meie kündsime siis vaid liiva ja purustusi laevakerele ei tekkinud. Kuna 15 tunni jooksul olin söönud vaid ühe Snickersi ja ühe viilu musta leiba (korralikult küpsetada ju ei saanud), siis tundsin lõpuks, et energia on otsas. Teatasin kaptenile, et minu abiga ta arvestada ei saa. Sain loomulikult loa puhata, sõin natuke jogurtit ja suutsin isegi veidi magada.

Jõudsime teise Marinasse, ja saime koos Lauraga varju. Sisenedes sadamasse anti raadio teel sadama kontorist käsklus keerata teises koridoris vasakule. Tegelikult oli vaja sõita otse edasi ja siseneda lõpus olevasse suurtele alustele mõeldud koridori. Sadama osas, kuhu sisenesime, sattusid kõik pisikestes laevukestes olevad inimesed paanikasse, kartes, et endiselt üpris tugeva tuule tõttu kaldume neile otsa. Mõistsime, et nende kartusel on alust, ja leidsime, et miskit on valesti. Saime sealt õnneks ilusti välja tagurdatud ja suundusime teiste seletuste peale õigesse kohta, kus edukalt kinnitasime otsad. Toiming number üks: tugev kuum õhtueine! Meieni jõudis info, et English Channelil (Inglise kanal – toim.) puhuvat tuul tugevusega 60 sõlme, seega meil polnud õrna aimugi, millal Hollandist minema saame.

Õhtul hilja (siis kui meie kaptenil juba esimesed peokokteilid keres) tulid pardale kolm ametnikku (üks neist relvastatud) dokumente kontrollima. Nad osutusid väga toredateks inimesteks ja peale asjaajamisi viisid oma kummipaadis meie purjus meeskonna isegi baari tormi käest pääsemist edasi tähistama.

16. JUULI 2010 – Hollandis Terschellingi saarel

Magasin öösel 11 tundi. Ilm oli keskpäeva paiku halb (tuul 27 sõlme) ja kuulasin kohalikku hollandikeelset raadiojaama, suutsin seda muusikat vaid tunnikese kannatada. Panin tähele, kui räpaseks oli juba muutunud seest me laev. Lapsed püüdsid otse Marinas vähilisi. Kuna armastan väga meretoitu, siis tuli kah mõte kätt harjutada. Õnneks hoiatas mind kapten, et ära KUNAGI söö sadamatest püütud kalu. Jalutasin siis mere ääres ning pärast mäel ja linnakeses. Sain teada, et me asume hoopis saarel nimega Terschelling. Väga meeldis mulle toidupoes suurte juustuketaste lett, kust müüja suuri kamakaid välja lõikas, aga ma ei teadnud, mis neist kõige maitsva oli, seega ma ei ostnud proovimiseks ühtegi. Tol päeval lasime sadamas ka ankru täielikult välja, et ketti ja köit kontrollida. Pärast ankrut sisse kerides, nähes ketiga kaasa tulevat süsimusta solki, mõistsin, miks seal kalu püüda pole mõtet.

17. JUULI 2010 – kaheksas päev, suund Inglismaa poole

Hommikul kell 7.00 ilusa ilma ja mõõnaga lahkusime Hollandi saarelt. Kell 10.30 saime veidi vihma ja tuul tõusis tugevuseni 6. Naljakas: wind force 6 tundus nüüd igavana!? Mitu tundi kõlasid 16. kanalil päästeoperatsioonid, ning tol hommikul kuulsin ka elus esimest korda eetris teadet, mis algas kolmekordse “Pan-Paniga” – kellelgi oli mootori rike. Pärastlõunal sõitsime kahe ülivõimsa tuulegeneraatorite “põllu” vahelt läbi, mis aga oli keset merd! Möödusime ka “laevade parklast”, kus ankrus loendasin 14 ülisuurt alust.

18. JUULI 2010 – jõuame Inglismaale Doverisse

Öövalve ajal oli meri lõpuks ometi peaaegu rahulik.

Keskpäeva paiku aga, just siis, kui puhanuna voodis silmad avasin, vajus laev ühtäkki tugevasti kreeni ja kui oleksin veel maganud, oleksin voodist välja kukkunud. Jõudes dekile leidsin meie laeva eest täispurjes, ilma mootorita ületasime English Channelit kiirusega 9 sõlme! Oli see vast nauding! Üpris varsti olimegi juba otsad kinnitanud Doveris, kus õhtul jalutasin veidi linnas ja metsas.

19. JUULI 2010 – saabub neljas meeskonnaliige

Hommikul käisin Doveris pangas omi asju ajamas ning õige pea, nõrga tuulekese ja sileda merega, mootorit kasutades, algas teekond Brightoni suunas. Möödusime kaunitest valgetest ja beežidest kaljudest. Olin ise kaua Kentis elanud, kuid selle piirkonna ilu oli mulle tundmatu! Õhtul kinnitasimegi otsad Brightoni Marinas, ning tüüpiliste koordinaatide asemel asusime nüüd N 50 kraadi ja E asemel W 000 kraadil! Me laevukese kõik välispinnad olid paksu soolakihiga kaetud, tegime Fairyga kiirpesu. Saabus ka ammu-oodatud neljas crew member, kes samuti jahi toredusest lummatud sai.

20. JUULI 2010 – korrastustööd jahil

Hommik algas haledate lekete eemaldamiste üritustega, hermeetikut sai paksult paljudesse kohtadesse topitud. Aset leidis uus toidukuhjade laadimine. Mootorile teostati kontroll ja teenindus. Pärastlõunal jalutasin linnas, kus minu üllatuseks oli ülikaunis Aasia stiilis palee. Kohalikus raamatukogus sain internetti kasutada ja e-maile vaadata. Ostsin endale eineks igasuguseid asju, milledest organism puudust tundis. Tundsin veel, kui vastik oli olla liiklusmüras ja tohutu rahvamassi sees! Olin juba omaks võtnud luksusliku mere avaruse. Varusin ka puuvilju, mahlasid, jogurteid ning ostsin ka uue nokamütsi, seekord spetsiaalse krae külge kinnitamise klambriga.

Järgmisel päeval puhastasime roostevabadelt (!) pindadelt sinna juba kogunenud roostet ning ostsin kalastustarbed, lootuses merereisi ajal püüda ise “einet”. Mu kalastamis-kogemused piirdusid lapsepõlves kogrepüügiga, ja hilisemate aastate jooksul pole olnud üldse enam soovi kalastada, kuid olin merel muutunud, ning nüüd mõte sellest, et saada saagiks värskeim võimalik mereand, tundus igati meeldivana.

Alustasin ka mulle seni tundmatu soolopurjetaja raamatu lugemist: Joshua Slocum: Sailing alone around the world (Purjetades üksinda ümber maailma – toim.). Ta jutustus jäi minu arvates lahjaks, võrreldes seda näiteks Eduardo de la Mancha omaga.

22. JUULI 2010 – teekond jätkub

Ka sel hommikul puhastasin roostet, ja paljudele metallpindadele määrisime vaseliini, et need reisi vältel ei roostetaks. Keskpäeval rahuliku ilmaga lahkusime Brightonist, pärastlõunaks oli meri ilus hele. Järjekordselt avastasin, et olenevalt, kas vaatad vööri või ahtri suunas ja ükskõik, millisesse pardasse, igas suunas on meri eri värvi, kuid alati kaunis. Nägime laeva Queen Mary 2, mida aga Barcelonas olin aastaid tagasi lähedalt sadamas imetlenud. Õhtul nägin kauneid vikerkaari ja möödusime Isle of Wightist.

23. JUULI 2010 – jõuame Prantsusmaa ranniku lähedale

Öövalve algas teeandmise manöövriga. Üllatusena oli selles mereosas juba vähesel määral vees näha pisikesi helendavaid merevee “elukaid”. Oli külm ning kindad täitsid jällegi hästi oma rolli.
Hommikul oli normaalne ilm ja viskasin õnge vette. Kapten keelas kalastamise öösiti, teatades, et siis tulevad konksu otsa suurte hammastega “koll-kalad”. Üle pika aja ei näinud maad silmapiiril, hea enesetunne oli.

Mulle õpetati veel ühe lisalogi täitmist: igal keskpäeval pidin üles märkima mootori töötunnid ja 24 tunni jooksul läbitud teekonna. Pidin hakkama igal keskpäeval kontrollima rasvataset, mis tihendab propelleri telje sisenemisava keresse ja vahetama kütusepaakide kasutamist vasakust või siis paremast pardast, et balansseerida laeva võimaliku kallet küljele.

Ka päevase valvekorra ajal andsin teed teisele laevale. Õnge otsa kogunes päeva jooksul vaid taimi ja üks tühi kilekott. Olime Prantsusmaa ranniku lähedal, ning õhtul sai mõned tunnid purjetatud.

24. JUULI 2010 – Biskaia lahel

Öövalve: sisenesime Atlandi ookeani ja möödusime mingist Prantsuse saarekesest, mille nimeks on mul märgitud Ouss…???

Pärastlõunal olime juba Biskaia lahes, mille ootamatu kliima eest oli kapten mind ammu hoiatanud. Silmapiiril olid ainsateks elumärkideks Laura ja üks suur lind, kes saatis meid. Kell 16.00 täitus mu järjekordne elu unistus: kaks delfiini hüplesid mõned minutid vööri kõrval. Õhtul aga läks ilm koledaks.

25. JUULI 2010 – ületame Biskaia

Öövalve: uduvihm ja nähtavus halb, kuid meri rahulik. Leidis aset ka ohtlik situatsioon: vastutulev purjekas ei reageerinud ning tänu meie korrektsetele manöövritele, hoidsime ära kõige hullema. Lõpuks “ärkas unest” ka süüdlane – mingi prantsuse aktsendiga naine, kuid oma eksimusest ta aru ei saanud, ja soovisime teineteisele head teed.
Hommikul saime heisata uhiuue kotis igavust tundva spinnakeri, mida nimetati ka: cruising chute. Oli see alles feeling! Korraks vilksatasid ka mõned delfiinid. Õnge otsast kadus teadmata põhjusel raskus ja vahetasime kogu süsteemi välja parema vastu. Tegu oli nii ilusa kummikalakesega, et koheselt tulid linnud sellele jahti pidama. Olin sunnitud püügiriista kokku kerima niikauaks, kuni linnud ära lendasid.

Pärastlõunal läks ilm ilusaks ja sain nautida ülikaunist mere värvust. Meil olid pardal kaks plastmassist sekstanti, ja kaua olin soovinud seda riistapuud tundma õppida (ka natuke vastavat kirjandust oli mul kaasas). Mõistsin aga, et ilma eestikeelse juhendita ning mingi nautika-tabeli-raamatuta on ettevõtmine mõttetu – kurb…
Õhtul aga oli selge taevaga wind force 4–7. Meri oli ilus, kuigi lained kõrged. Päikeseloojangu kaunid värvid ja kuupaiste. Kapten ütles, et nüüd tean ka mina, mis on “ootamatu käitumisega” Biskaia laht: me ei saanud mingit tugeva tuule hoiatust!

Hispaania, “mu kolmanda kodumaa” rannikuni oli jäänud vaid 20 Nm, olin sinna naasemas üle kahe ja poole aasta.

26. JUULI 2010 – jõuame Hispaaniasse

Öövalve: möödusime lähedalt Hispaania “loodenurgast”. Tõusis tuul tugevusega kuni 30 sõlme suunalt punane 150! Lülitasime mootori välja ja heiskasime kõik kolm purje. Kaunil kuuvalgusel, tagantlainetusega, üliväikese kreeniga, saime purjetamiskiiruseks 8 sõlme! Ma ei läinud isegi magama, vaid nautisin seda imelist hetke. Oli külm, ja abiks olid müts ning kindad. Pimeduses võis siiski näha mägist rannikut.

Juhtus ka ebameeldiv seik: Laura, kes oli meie taga, jõudis ühtäkki hoopis meie vööri ning siis jäi täiesti ristipõiki me kursile ette seisma! Kui kapteni abikaasa hakkas keerama, et kokkupõrget vältida, kostus 16 kanalilt Laura abilise hääl: “Monica, olge ettevaatlik, me paneme purjesid kokku” … (???)

Mis täpselt juhtus, ma ei tea, kuna polnud minu valvekord, küll aga kuulsin hiljem, et toosama mees olevat avastatud kolm korda oma watchi ajal magades.

Hommikul paistis päike ja silmadele avanes ilus mägine rannik, meri oli rahulik. Kesk-päeval kinnitasime otsad kaunis Baiona Marinas. Nii palju, kui ma ka Hispaanias ringi käinud olin, just Põhi oli mulle tundmatu. Pesime laevalt soola ja tegime linnas sisseoste.

Jalutasin, kontrollisin e-maile, ja käisin esimest korda reisi ajal ujumas! Vesi oli aga nii külm, et suplesin vaid mõne minuti ilusa kivise ranniku puhtas vees. Kuna igas võimalikus riigis kasutan juhust nautida maitseelamusi, siis õhtuks sõin restoranis paellat, millest olin juba paar aastat unistanud. Muidugi ostsin ka järjekordselt värskeid puuvilju ja muid tooteid, mille kohta vägagi hästi teadsin, et neid ainult Hispaaniast saan. Baiona ise osutus väga erinevaks, võrreldes traditsioonilise Hispaaniaga, mida senini teadsin, ta oli väga modernne. Meeldiva üllatusena suutsin üle pika aja jälle hästi suhelda kohalikus keeles. Ilm oli “koduselt” kuum ning ka öö oli soe, ja õue jäin hilise öötunnini. Võimalikult kaua tahtsin nautida riiki, kus end kodusemana tunnen, kui kusagil mujal.

27. JUULI 2010 – kuidas seada purjeid

Hommikul vahetasin paakides vee, kuna need olid uhiuued ja seega veel oli juures ebameeldiv maik. (Pardal ise küll alati tarbisin pudelivett.) Peale seda oli vesi alatiseks OK. Remontisime õhukonditsioneeri filtrit, mis oli purunenud.

Kell 14.00 lahkusime Baionast ja mööda rannikut võtsime kursi lõunasse. Päike paistis ja meri oli calm. Õng vette. Tuuleke tõusis natukese aja pärast kümne sõlmeni, heiskasime spinni ja saavutasime kiiruseks 4–5 sõlme. Küsisin kaptenilt, et mis on tema unistuste tuul? Vastuseks teatas ta (nagu kõik purjetajad): 140 kraadise nurga alt umbes 14 sõlme, Nauticat 52 puhul muidugi tänu suurusele ja raskusele ning kere kujule 17 sõlme. Ja oh imet: kümme minutit hiljem tõusiski tuul 15 sõlmeni, ja puhus ta ka muidugi 140 kraadise nurga alt! Kohe heiskasime mizzeni (besaanpurje – toim.) ja maini (peapurje – toim.) kah spinnile lisaks. Kiiruseks saime seitse ja pool sõlme. Rõõmsalt ütles kapten, et kui nüüd kollase tuunikala (on selline olend üldse olemas?) kah õnge otsa saame, siis hakkab tema Jumalat uskuma. Kahjuks kestis supertuul vaid viis minutit ja kala kah ei saanud. Selle asemel sain õppida spinni sheeti trimmimist, kui purje serv luhvama hakkas.

Kohe reisi alguses said mulle teatavaks kolm tähtsaimat väljendit purjede seadmise juures:

Ease: to let out a rope or sail (lasta otsa või purje lõdvemaks – toim.)

Trim: to pull in a rope or a sail (tõmmata otsa või purje – toim.)

Dump: let A LOT of rope out and FAST but still having a control and being ready for stopping it (lasta kiirelt otsa lõdvemaks, olles valmis selle iga hetk peatama – toim.)

Dumpi puhul esimesel korral kontrolli ja peatamise osa mulle ei seletatud. Kapten arvas, et tean, millega tegu. Ja juhtuski kord väike õnnetus. Spinniga läks midagi valesti ja sain käskluse: dump sheet. Lasin köie lahti ja hüppasin eemale, teades, et “dump” tähendab hädaolukorda. Sheet jooksis vuhinal läbi bloki, kuid õnneks köiepundar kiilus sinna kinni. Kapten läks veidi endast välja, pärast aga seika lahti rääkides, lahenes kõik, ja tuleviku tarbeks oli uus teema õpitud!

28. JUULI 2010 – eksootika Portugali vetes

Öövalve: ainuke sissekanne: tumeoranž kuu keskööl! Oli ikka lummav vaatepilt! Naljatasime raadios Lauraga, et apelsin ripub taevas.

Hommikul sain siis näha esimest korda flat merd. Nii sile oli ta, millist ma polnud uskunud, et avameri olla saabki. Too hetk tundus rohkem kui unenägu.

Keskpäeval minu valve ajal sai meile osaks selline 2000 Nm tähistamine: möödusime Portugali vetes paradiislikult kaunitest Berlenga saartest. See oli mu elu eksootiliseim hetk siiani. (Ei teadnud ma siis veel, et lähinädalatel juba korduvalt püstitab ümbritsev uusi “eksootilisuse” rekordeid.) Segasin endale valmis troopilise alkoholivaba vaid Hispaanias müüdava Bitter Kas kokteili apelsinimahlaga, ning lisaks ilmusid välja paljud delfiinid. “Magustoiduks” avastasime ühtäkki, et meid ümbritsevad veepinnal (!) naljakalt sõrgasid siputavad pruunid väikesed vähid, kes paaniliselt (kuigi koha peal üldsegi mitte edasi liikudes) üritasid me matsaka laevakere eest eemale põgeneda. Tähe-lepanuväärne oli see, et vähid üldse mitte ei ujuvat, vaid jalutavat veekogude põhjades ning meie kaptengi polnud elus ennem sellist vaatepilti kohanud.

29. JUULI 2010 – kahekümnes päev merel – Cabo San Vincent

Öövalve: tunnike rekordiliselt siledat merd, seega veel siledam, kui eelmise päeva flat. Nägin ka sellist suurt eredat langevat tähte, mis plahvatas kolmeks tükiks.
Või oli see uni?

Juba tolle päeva hommik tõi mu ellu uue eksootilisuse rekordi: Cabo San Vincent! Kirjeldamatult kaunid kaljud koobastega (nagu piltideltki näha). Mulle avanesid vaated, mis mu mälus olid vaid piraadifilmides ja elu jooksul loetud raamatutes.

Naljakas, et aastaid tagasi, olin viibinud üpris selle koha lähedal, teadmata siis, et seal oli selline piirkond. Ja muidugi tulid mängima ka delfiinid. Seekord sain nende “tegelaste” kiireid liigutusi jälgida pikalt, lähedalt ja selges vees. Kihvt oli vaadata “suures plaanis”, kuidas nad veepinnale tulles hingamisavad lahti tegid ja juba pool sekundit hiljem sukeldudes need kohe sulgesid.

Sain selgeks ka uue töö: pliidi poleerimine! Tore oli näha, kuidas see muutus minu käe all jälle uhiuueks. Õhtupoolikul nautisin enda arvates ilusaimat värvi sinist merd, küll aga ei avanenud mul võimalus näha neid rohelisi ja elektrisiniseid värvuseid, mida Lissaboni lähedal nägin kümmekond aastat tagasi. Ehk oli asi selles, et tookord olin rannas, ja vaadates ookeani maa poolt, on toonid erinevad? Mängima tulid veel korraga kümme delfiini sel õhtul ja sain jällegi kogeda midagi uut: kaks tundi harutasin lahti õngenööri. Kapten lausus selle peale, et “me kõik oleme seda teinud, nüüd siis ka Sina!” Spinniga sai purjetada, kuid ootamatult ühel hetkel, kõigest 13-sõlmese tuuletugevusega, purunes üks purje kinnitus vööris. Hiljem asendasime selle lihtsalt köiejupiga. Spinnakeri kohta õppisin aja jooksul, et mõeldud on ta maksimumkiiruse saavutamiseks nõrga tuule puhul, tugeva tuulega võib too puruneda, kuna on tehtud õrnast materjalist.

30. JUULI 2010 – siseneme Vahemerre

Öövalve: jällegi oranž kuu. Baromeeter langeb, lähenedes Gibraltarile 100 Nm kaugusele. Vahemerre voolav veemass tirib meid sinna aga kiiresti. Teada on ju, et Vahemere kliima on ülimalt kuum, mille tõttu tollest aurustub palju vett. Veetase seega on madalam, kui Atlandi ookeanis, mille tõttu vesi viimasest pidevalt asemele voolama peab. Samal põhjusel on ka Vahemere vesi üks soolaseimaid maailmas, sest vee aurustudes sool jääb. (Loodan, et see kõik on ikka tõsi? Vähemalt nii olin ammu lugenud kuskilt raamatust. Vahemere ülisoolasuses muidugi olin ise aastatega veendunud ja nüüd sain siis ka ise tunda “lehtrisse” voolamist.) Öö oli soe.

Hommikul Gibraltari lähedal kaunid Hispaania mäed. Marbella lähedal olin palju aastaid tagasi elanud ja jällegi tundsin rõõmu, lähenedes kunagisele kodule. Paremas pardas kõrgus aga Aafrika mägi!

Keskpäeval juba “vingerdasime” läbi ülitiheda Gibraltari laevaliikluse (uudsena enda jaoks nägin ankrus olevate laevade paare) ja sadamas võtsime vett ning kütust. Peale seda, rallitades Lauraga võidu, kinnitasime otsad lähedal asuvas Marinas. Esimest korda sain õppida ahtri kinnitamist sillale ja vööri kinnitamist vee all olevate köite abil. Kunagi ammu, elades Lõuna-Hispaanias, tuli ühel päeval idee Gibraltarit külastada, kuid kohale sõites, avastasin tookord, et olin dokumendid Marbellasse unustanud, ning üle piiri mind ei lastudki. Sain “kivi” imetleda vaid Hispaania linnakesest nimega La Linea de la Constitucion, nüüd aga avanes mul võimalus lähemat tutvust teha selle omapärase Inglismaa tükikesega Hispaania rannikul. Tol samal eluperioodil, olles nii lähedal Aafrikale, ei reisinud ma kordagi sellele kontinendile, teades, et võin seda iga päev teha ning öeldes endale alati: “homme lähen!” Lõpuks lahkusin ootamatult sealtkandist ja Aafrikas jäigi käimata. Nüüd oli lootus ka see unistus teoks saada!

31 JUULI 2010 – Gibraltarit avastamas

Gibraltaril oli planeeritud peatuda vaid, et kütust ja sigarette (arvatavasti maksuvabasid!) osta ning siis pidime kohe edasi Almeriasse järjekordset mootori tehnilist ülevaatust teostama minema. Kapten sai aga teada, et õli- ja filtritevahetus ning teenendus tehakse meile siin. Seega, äärepealt oleksin elus teist korda viibinud siin piirkonnas, kuid ilma kuulsate ahvide uudistamiseta. Nüüd kohe asusin selle unistuse täitmise juurde.

Olime Gibraltaril samal ajal, kui Lõuna-Hispaanias oli kuumalaine, kuid just sel hommikul oli jahe ja pilves. Üldse panin tähele, et igal ööl tõusis siin ülitugev tuul. Kuna päikese käes kõrvetamise ohtu polnud, haarasin fotoaparaadi ning seadsin sammud kalju otsa. Eelmisel õhtul linnas jalutades hakkas mind väga häirima Gibraltari kohutav “üle ehitamine”, niiväga koledaks oli muutunud see kunagi arvatavasti väga kaunis kohake. Leidus ka palju mahajäetud “kinnisvarasid”, mis tondilossidena paljudes rajoonides kõrgusid. Ka mahajäetud laevasid leidus seal rohkem, kui varem olin elus juhtunud nägema.

Teekond kalju otsa oli pikk ja väsitav, üllatusena pidin veel ostma pileti, et minna vaateid nautima. Mul oli ka piirkonna kaart, kus oli lausa märgitud “ahvikoht”. Kalju otsas aga kulgesid teed nii imelikult, et kaardist polnud mingit abi. Õnneks üks kohalik näitas mulle kätte märgistamata rajakese, mida sai kasutada “shortcutina” (otseteena – toim.) ning ei pidanud kannatama autode müra. Hiljem avastasingi, et kõige kihvtimad vaated avanesid just kohtades, kuhu ei viinud ükski turistisilt. Nagu fotodelgi näha, oli ikka veel pilves (sel põhjusel ei saanud ka imetleda Aafrikat, mis Gibraltari tipust pidavat kaunilt näha olema). Jõudes arvatavasse ahvide elupaika, sain ühelt valvurilt teada, et nad “pole täna veel laskunud”… (Mida iganes see siis ka tähendama pidi…) Hakkasin siis ronima nii kõrgele, kui võimalik, mööda radu, kus ma peaaegu ei kohanud kedagi. Kui enda arvates tippu jõudsin, ei saanud ma selles otseloomulikult veenduda, sest… olin pilvedes (!) ja nähtavus oli vaid mõni samm. Siis avastasin mingi pika trepi, mis viis teiselt poolt kaljut alla. Kuna mul kiiret polnud, siis hakkasin seda treppi mööda laskuma. Alt üles puhus aga nii jahe tuul, et mul hakkas külm. Peale kümneminutilist treppidest alla tatsamist leidsin end juba kuumas päikesepaistes! Sain küll nautida kauneid vaateid, kuid mul polnud õrna aimugi, kus ma olen ja kuhu välja jõuan. Ka energia hakkas lõppema, sest ma polnud ammu söönud, joonud ega puhanud ning oli väga kuum. Ma ei teadnud ka, kui kaua pean seda rada pidi edasiliikumist jätkama, et “tsivilisatsioonini” jõuda. Kaarti uurides jäi mulje, et olen vist “Vahemere Treppidel”.

Mõni aeg hiljem jõudsin uuesti tagasi kohta, kus olin ammu pileti ostnud. Oh õudust! Et minna ahve otsima, olin sunnitud jälle pika maa üles vantsima. Alla aga anda ei tahtnud ning viimaseid energiaraasukesi kokku võttes sammusin uuesti kalju otsa, kus oli pisike külake. Seal sain korralikku tasuta WC-d kasutada, jõin ahnelt pool liitrit apelsinimahla ning puhkasin jalga. Arvan, et oleks see leevendus hilinenud mõned minutid, oleksin minestanud. Tagantjärele tabas mind mõte, et tean nüüd, mida tundis Frodo peale treppidest ülesronimist ämblikutunnelini jõudes.
Ja “autasuks” sain jackpoti: ahvid “laskusid”! Tähendas see siis seda, et kus-iganes-nad-ka-ei-ela, sellest kohast tulid nad mööda teed alla turismikülla, et siis inimestelt toitu nuruda. Olin rõõmus, et mu elus leidis aset järjekordne hetk, millest olin ammu unistanud. Nii, nagu aastate jooksul lugenud olin, ning kuulujuttude põhjal, nägingi, kuidas üks ahv ühe inimese toidukoti ära varastas, ja üks ahv rippus ühe tüdruku kleidisabas, tundes arvatavasti puuvilja lõhna. Too plika muudmoodi tast lahti ei saanudki, kui pidi taskust pirni ahvile loovutama, mille peale viimane kohe lahti laskis ja rahulolevalt saaki sööma asus (nägid seda seika pealt paljud turistid, kelledele see kõvasti nalja tegi ning appitõttamise asemel klõpsutati fotoaparaate).

Postkaartide müügiletis nägin kauneid fotosid mingist koopast ja tuli välja, et see asus minust 50 meetri kaugusel! Ostsin pileti ning… peale kõiki reisil juba nähtud “imesid”, külastasin koobast, mille puhul oli raske uskuda, et see kõik oli looduse kätetöö. Olin eelnevatel aastatel viibinud riikides, kus taolised koopad olemas, nüüd aga sain võimaluse sedasorti “muinasjutumaad” ka oma silmaga näha.

Gibraltarile jäime erinevatel põhjustel mitmeks päevaks. Oleksin ma seda saabudes teadnud, oleks mul olnud piisavalt aega, et Barcelonasse sõpru külastama minna. Seal viibitud perioodi ajal “jalutasin mõned korrad Hispaaniasse”. Gibraltari territoorium on tõesti nii väike, et kesklinnast piirini kestab jalutuskäik vaid hetke. Pressinud on nad sinna aga ka lennujaama, kuid maandumisraja jaoks polnud ruumi piisavalt. Esimest korda La Lineasse kõndides, avastasin ühtäkki, et seisan keset seda! Pealekauba ristub ta veel autoteega ning kulgeb otse merre.

Liiklus ei ole UK süsteemis, kehtib aga inglise rahaühik, millest neil on paralleelsena tehtud ka “Gibraltari” variant. Suures kaubanduskeskuses panin tähele, et toidukaupade hinnad on umbes 15-20 % kõrgemad, kui UK-s. Meeldiv aga oli poest leida Inglismaalt tuttavate delikatesside kõrval ka Hispaania omad, seega sain maitsvaid ja haruldasi sööke endale laeva varuda. Tänavatel ja teenendavas sektoris kõlas minu üllatuseks enamasti hispaania keel ja jällegi sain praktiseerida oma armastatud “castellanot”. Põnevusega üle mitme aasta vaatasin Hispaania televisioonikanaleid, kuid programmid olid ikka “solgid”. Baionas vähemalt oli latiino muusikavideode kanal, kust sain vanu aegu meenutada, siin aga selle kanali levi puudus. Selle asemel aga oli Põhja-Aafrika kanalite levi hea.

Jahi puhastamise kõrvalt sai ka palju magatud ja niisama laiseldud nende päevade jooksul. Kuumalaine ajal õnneks tõi leevendust õhukonditsioneer, mida laeva sisemuses ohtralt kasutasime. Ujumas ma kahjuks ei saanud käia kordagi, kuna ainuke rand, mille leidsin La Lineas, oli sama inetu, kui see linngi, kus olin juba aastaid tagasi viibinud. Seal aga korjasin oma naisele palju suuri ilusaid teokarpe. Kui nad laeva pardale tõin, ütles aga kapten, et mitte mingil juhul ei tohi ma neid Afrikasse kaasa võtta. Minu üllatuse peale seletas ta, et sealsed ametivõimud üritavad igal võimalusel lisaraha teenida ning antud juhul tehakse mulle ülisuur trahv, tuues ettekäändeks, et viin ühe mere mikroobid ja võimaliku viiruse teise veekogusse (tal olevat seda elus enne ette tulnud). Ta lisas veel, et ühe teokarbi puhul skandaali ei põhjustatavat. Kõige ilusama, säravvalge, siis alles jätsingi.

Ühel päeval, kui ikka veel polnud teada, millal lahkume, tabasin end uudselt tundelt: tüdimus! Ennast analüüsides mõistsin, et põhjus seisnes selles, et merel olles oli iga päev elus esmakordne seiklus ja igav ei hakanud raasugi, siin “kivi otsas istudes” aga polnud hiljem midagi uut ja huvitavat teha. Selle mererisi ajal muutusin ma muide kah selliseks inimeseks (nagu olin lugenud vaid teiste kohta), kes kannatamatult ootab purjede heiskamist ning sadamast lahkumist, mõni hetk hiljem aga juba põnevusega soovib silmapiiril avastada uut maad.

03. AUGUST 2010 – kahekümne kolmas päev

Hurraa – lõpuks lahkume! Kell 19.00 toimus see ning kursil 085. tolle päeva kohta rohkem märkmeid mul päevikus polnudki.

04. AUGUST 2010 –suundume Aafrika poole

Öövalve: silmapiirilt kerkis poolkuu punasena (emotsioonidest oli juba “toss nii väljas”, et ma ei jõudnud isegi imestada selle fenomeni peale)! Liiklust palju, ning tänu vee voolamisele Vahemerre oli meie kiirus 9,8 sõlme.

Päeval möödusime Almeriast ja ilusatest Hispaania mägedest. Peale seda aga tabas mind esmakordselt ülimalt masendav koduigatsus, põhjused järgmised: sain teada, et kõik neli päeva, mil reisime Tuneesiasse, saame vastutuult, mille tõttu purjetamist ei tule. Seega, saab olema ülimalt igav ja midagi uut ei saa ma õppida. Samuti oli mulle teada, et “super-ekstreemse-Aafrika” asemel peatume kohas nimega Tabarka, mis koosneb igavast Marinast ning modernsest kolkakülast.

Selgus ka, et kõrbesse minek jääb ära! Niiväga unistasin kaamelitega ratsutamisest ja tahtsin peotäie ehtsat Aafrika liiva ka Eestisse kaasa tuua, et siis külmal ja hallil novembriõhtul seda läbi sõrmede libistada ning eksootilist päikesekuumust meenutada.

Siinkohal on mul päevikusse kirjutatud selline meenutus:

Üpris reisi alguses leidis aset järgnev seik: oma öise puhkamise magamiste vaheajal tulin korraks kajutist välja tekile ning mulle avanes “kosmosesõjafilmi” vaatepilt: ühe parda lähedal oli tuledesäras maa, kuid teisel pool ja kõikjal ümberringi, nii lähedal, kui kaugel, laius tohutu tuledemeri, milles oli eristada igasuguste veesõidukite erinevaid tulesid. Oli tüdruku valvekord, kuid kapten muidugi aitas roolida, kuna liiklus oli tihe ja ohtlik. Otse-loomulikult olin šokeeritud ning kuna selline sõit leidis aset juba niivõrd reisi alguses, siis sai mulle osaks kindel veendumus, et taoline “möll” hakkab olema igal ööl ja läksin tagasi magama. Ei saanud taoline õudukas aga hiljem meile osaks kordagi. Küsisin pärast kaptenilt, mis koht see tookord oli? Sain teada, et tegu oli Rotterdami sadamast lähedalt möödumisega. Oleksin seda teadnud, oleksin kogu too öö hoolsalt ümbrust ja kapteni manöövreid jälginud, et õppida.

05. AUGUST 2010 – Alžeeria mäed paistavad

Öövalve: Aafrikast 40 Nm kaugusel, tuult pole, kuid lainetus raputab! Tihe liiklus.

Hommikul 15 Nm Aafrikani, näha mäed.

Pärastlõuna: 12 Nm Alžeeriast, ikka ilus mägine rannik, merel üliilus sinine värv.

Õhtul: üks lind üritas meeleheitlikult saalingule istuda, õnnestus see tal aga vaid hetkeks, sest laeva liikumisest tingitud vastutuule efekt oli tugev. Omaette mõtlesin ma kunagi mingist raamatust loetud tarkusetera peale, et linnud otsivad peavarju laevatekil, kui torm on tulekul. Aga mida arvata saalingul maandumisest? Põhjus ei saanud olla see, et ta väsinud oleks olnud ning puhata soovis, sest maa oli ju lähedal!

06. AUGUST 2010 – sõidame piki Alžeeria rannikut

Öövalve: möödume 3 NM lauguselt tuledesäras rannikust ja saime päevaks tormi-hoiatuse! (Kas eelmise õhtu lind oli eriti varakult ettevalmistusi tegev?) Tuul oli juba 15 sõlme ja lained raputasid. Ausalt öeldes, natuke närvidele hakkas see, kuna ennustatud oli kogu neljapäevaseks teekonnaks vaid rahulikku merd ja päikesekäes lebotamist. (Lõppude lõpuks olime ju ikkagi suvisel Vahemerel!?)

Hommik: ikka veel ilus mägine rannik. Tekkinud olid pilved. Raadio teel võttis ühendust Alžeeria Coast Guard ja küsis kõiksuguseid andmeid. (Minu rahvust pidi neli korda tähthaaval ütlema!)

Päeval: meri ikka raputas…

07. AUGUST 2010 – esimesed sammud Aafrika pinnal

Öövalve: kohati oli ranniku lähedal tunda tugevalt liiva lõhna! Oli see kõrb, mida mulle külastada ei olnud määratud?

Hommikuks oli meri lõpuks selline: laugjalt tõusvad ja langevad suured veemassid. Kokku saime 48 tundi halba merd, millega kaasnesid magamatus, kehv tuju ja nõrk tervis, kuna kogu aeg oli ju füüsiline koormus suur, üritades küünte ja hammaste abiga õõtsuvas laevas liikuda.

Kogu Aafrika rannik ja sealne mere värvus olid ilusad. Raske polnud aga tähele panna, et puudus tüüpiline arenenud ühiskonna rannalähedane eraveesõidukite mass, põhjus arvatavasti vaesus.
14.00 (läbitud 3014 NM!) otsad kinnitatud juba Tabarkas. Samal ajal, kui me neli valget kaunitari jõudsid sinna odavate ja enamasti halvasti hooldatud veesõidukite “jäänuste” keskele, meie grupi viies, tumesinine liige just lahkus. Kahju, et me kõik seal korraga ei viibinud ühel ja samal hetkel, et teha üks vapustav ühispilt.

Üle pika aja õppetund: sain teada, mis on praktika ootamine! Mäletan isegi, et väikelaevajuhi kursustel ka mõned loengupidajad jäid selle teema lahtiseletamisega jänni. Heisata tuli võõrasse sadamasse jõudes kollane “Q” lipp, andmaks märku, et soovime, et meid kontrollitaks. Vanadel aegadel tuli pardale kohalik arst, et enne, kui meeskond maale lasti, kindlaks teha võimalik haigus, mis mõnel troopilisel saarel kõiki nakatada võis. Meie puhul muidugi teatasime sellega, et oleme laevad, kes äsja saabusid, ning oleme valmis dokumentide vormistamiseks. Erinevad ametnikud kontrollisidki kõiki nelja laeva, aga kotte lahti pakkima ei pidanud ja ka mu teokarpi ei avastatud. Kogu protseduur võttis aega kaks tundi, mille jooksul ma kannatamatult unistasin Aafrika pinnale hüppamisest (aegluubis, piduliku muusika saatel, nagu astronaut uut planeeti avastab filmis “Planet 51”). Sain veel teada, et välja ei tohi viia kohalikku sularaha!

Meeldivaks üllatuseks oli normaalne ilm koos jahutava merebriisiga (muideks, öösel oli laevas isegi külm magada)! Olime ju kindlad, et seal saab olema põrgulikult kuum (isegi Hispaanias on mu rekord vanadest aegadest +45°C varjus). Hetk hiljem, seistes juba paljajalu merevees, Aafrika pinnal (!), helistasin naisele ja tervitasin teda teiselt kontinendilt. Muidugi olin tema jaoks üllatuseks jätnud, et Euroopast välja saan selle merereisi vältel, kuhu tema mind ametlikult üldse lubas, arvestades, kui vähe oleme aasate jooksul koos olnud.

Linnakeses jalutades jäi muidugi silma vaesus ja tohutu räpasus. Tahtsin muidugi kohalikke eksootilisi käsitöö-suveniire kingitusteks Eesti tuttavatele. Põhilised selle ala müügiartiklid tundusid olevat punastest korallidest kaelakeed, mida ma ei julgenud osta, kartes, et ehk on tegu Hiina plastmassiga. Järgnesid punutud korvid, millega poleks aga midagi peale hakata (ja olid nad ka veidi keerulised transportida), ning ka nende puhul polnud garantiid, et kas neid tõesti ikka valmistas mingi hõimu neegrimammi oma ilma vee ja elektrita külas, mudaonnis, kohalikkudest taimedest. Veel jäid silma savist valmistatud küünlakatted, milledes mustrilised augud, mis siis omakorda pimedas ruumis omapärast valgusmängu pidid pakkuma. Ka see toodang võis olla võlts, seega ei ostnud ma midagi. Ainukesed sajaprotsendilised suveniirid, mis kaasa tõin, olid paar ilusat münti ja väljalangenud kivi sealse kalju küljest. Nüüd ongi mul Eestis oma kätega koju toodud “tükk Aafrikat”.

Veel olevat head kohalikud kaubad rohelises väikeses pudelis õlu ning oliiviõli. Mõlema ostmise puhul oli takistuseks klaastaara, mis ma lennukis poleks saanud transportida, ning oliiviõli tarbin ma niikuinii vaid Hispaania oma.

Kirjeldan nüüd esimese päeva üllatusi:

Ei ühtki kaamelit ega elevanti ega tiigrit ega lõvi ega krokodilli… Milline pettumus!

Väga vähe oli kaetud peadega naisi, enamus olid riietatult euroopalikult, ja enamus olid üldse üllatavalt kaunid.

Olin kindel, et niipea kui laevadest väljume, koguneb me ümber hulk kerjuseid ja mõne minutiga on taskuvargad meie väärtesemete tassimise vaeva vähendanud. Midagi taolist (nagu Hispaanias elavate marokolaste puhul tihti esile tuleb) ei juhtunud! Nägin seal veedetud aja jooksul küll vaid mõnda valget inimest, aga hirm kallaletungide ees asendus kiiresti turvatundega.

Olin kindel, et ühe dollarikese eest õgin kogu päev igasugu hõrgutisi. Avastasin hoopis, et korralikus restoranis maksis supereine 15 EUR.

Rand oli kohutavalt räpane, ja seda mitte nende endi reostuse pärast, vaid see praht kõik ujuvat sinna Euroopast

Ühe teise laeva meeskonnaliikmega otsustasime õhtul baaris proovida teed ja kohvi. Valisin silma järgi välja ühe enam-vähem korraliku ja puhta koha. Tellisime parimat teed ja kohvi, mis saadaval. Olin kindel, et nähes kaugelt, et lähenevad valged “potentsiaalsed suurkliendid”, kaetakse rikkalikult laud ja põlvitatakse, et suuremat jootraha saada. Olin veendunud, et me joogid serveeritakse kuldsetes ja kristalsetes nõudes jne. Ning et pealekauba pakutakse hinna sees ei-tea-mis-ime-hõrgutisi ja et laua ümber kogunevad kõhutantsijad ja muusikud ja näljased tänavalapsed (OK, tunnistan üles, pool sellest luuletasin praegu juurde, aga paljus ma ei liialda).

Minu tee toodi viletsas tassikeses valmistehtuna (!) ühe minuti jooksul! Samas lendas lauale ka kohvitass. See oli kummaline, arvestades et tee peaks justkui mitu minutit tõmbama? Juurde ei serveeritud ei suhkrutoosi ega miskit. Väriseva südamega otsustasime jooke proovida, mis mõlemad osutusid õudsaimateks solkideks, mis elus alla neelatud. Esimesed lonksud jäid ka viimasteks. Maksime ja lahkusime.

Tänavapildis roostes ning katkiste tuledega autologude vahel vilksatas ka korralikke, üle poole miljoni krooni maksvaid masinaid, mida minu üllatuseks ei valvanudki hambuni relvastatud mehed.

Liiklus ise oli muidugi õudne. Igaüks sõitis sealt, kust läbi mahtus, ja pargiti, kuhu võimalik. Ühes autos loetlesin näiteks kümme peanuppu. Suunatulede kangide funktsiooni muidugi vist ei teatud kah mitte. Isegi jalakäiad ei osanud teineteisele teed anda, pidin ise korduvalt vastutulijate eest eemale põikama. Kogu linnas avastasin kaks kulunud jalakäijate sebra.

Õhtul hilja kuulsin võõra muusikaga kontserdihelisid. Marina lähedal oli luksuslik korterelamute rajoon, kus endale kodu soetanud rikastele inimestele oli korraldatud privaatpidu. Selle jutu peale, et oleme turistid, keda huvitab kohalik kultuur, lasti meid ka sisse. “Orkestrisse” kuulus umbes kümme meesliiget, kes toredaid palakesi esitasid. Võimsa möllu asemel aga avastasime, et publikuks olid vaid kolm väikest perekest. Enne meie saabumist oli siis ümbes üks esineja iga kuulaja kohta. Nautisime seda uudset muusikalist kogemust umbes paarkümmend minutit, tänasime uksehoidjaid ja liikusime edasi. Isegi veel kell üks öösel oli tänavatel ja restoranides palju rahvast, ning turg igasuguse kaubaga oli avatud. Mulle pakkusid huvi inimese pea suurused teokarbid, kuid ka selle huvitava asja oleksin kaasa võtnud vaid siis, kui ta ise merepõhjast välja oleksin toonud.

08. AUGUST 2010 – tutvumine Aafrika turuga

Hommikul sain sadamakontori baaris ligipääsu wifile, ning seega vaadata e-maile. Joogiks katsetasin masinas pressitud… eee… sidrunilimonaadi??? Solk ta igatahes oli, kuid juua kannatas ja natuke leevendas janu.

Päeval vahetasin laevas tühja gaasiballooni uue vastu. See oli meil tagavaraks ostetud juba Inglismaal, muidugi ei klappinud ta Soome süsteemiga, seega soetasime juba Inglismaal vajaliku konnektori.

Kuulasin natuke kohalikku (vist) pop raadiojaama ning see muusika lausa meeldis mulle vahelduseks.

Pärastlõunal seadsingi sammud uuesti linna, et hankida endale mõned CD-d. Tuli välja, et need on seal vist hinnaga poolteist eurot tükk? Ega ma raha väärrtusest seal aru ei saanudki, sest neil on mingi rahaühik, mis omakorda väärt tuhat mingit teist rahaühikut. Esimeses poekeses vedas, sest teenendas mind noor plikake, kes üpris hästi inglise keelt oskas. Avaldasin soovi osta mõningad plaadid erinevate popmuusikute loominguga kohalikus keeles (!), mida kohalikud noored meelsasti kuulavad.

Tuli välja, et tal kõikide hetke kuulsaimate omasid polegi! (Preili oli seega aus ja äris veel kogenematu. Ta oleks ju võinud mulle igasugust pahna kaela määrida, öeldes, et vot just need või need esitajad ongi hetke staarid!) Ostsin talt kolm CD-d ja lasin tal endale paberi peale kirjutada veel kahe “kuuma” laulja nimed. Tavaliselt kuskil ei näe sa hinnasilte, et siis sind palju röövida saaks jne. Eelneval päeval oli mul õnneks juhus paaris kohas näha, et üks plaat maksab umbes 2,3 – 2,5 suurt raha. Kui maksmiseks läks, siis poe boss küsis kolme plaadi eest kümme suurt raha, ütlesin, et olen nõus andma kaheksa. Too mõistis seepeale koheselt, et mul “turu-uuring” tehtud, ja ütles: “okei, okei, kaheksa…”

Liikusin siis poodepidi edasi, et leida ka nende lauljate CD-d, kellede nimed mul paberile olid kirjutatud. Esimese artisti plaadiost kujunes aga selliseks:

Oli tegu poega, kellel oli mulle pakkuda ühe mu nimekirjas oleva laulja CD. Müüjannadeks olid kaks kena väljanägemisega noort daami, seekord peakatetega, ehk siis vist kohalikust religioonist.

Kõigepealt nad vigases inglise keeles uurisid kohe, et palju ma kolme plaadi eest juba kokku maksnud olen? (Sain vägagi hästi aru, kui kavalad nad olid, seda tehes!) vastasin, et seitse ja pool. Preili muutus koheselt pettunult kurvaks. Enda poolt müüdava CD hinnaks ütles kolm, ma vastasin, et maksan kaks ja pool. Siis ta aga hakkas seletama, et see on ikkagi hetke üks tähtsaimaid staare, ja kuna ma ei tahtnud aega raisata, siis olin nõus ja asutasin end minekule. Vanem naine aga muutus aina jutukamaks, muudkui hakkas uurima, et kes ma olen ja kust ma tulen jne. Nad olid tegelikult üpris kaunikesed ja viisakad, ning lobisesin siis nedega paar minutit. Suur aga oli minu jaoks üllatus, kui teada saades, et ma olen siin lausa nelja laevaga, küsis vanem neist: kas mul naine on? Kuna ta inglise keel oli ülihalb, siis ei viitsinud ma talle seletama hakata, et jah, mul on naine, aga me pole ametlikult abielus. Selle asemel ütlesin lihtsalt, et mul on girlfriend. Selle peale näitas sama, vanem preili sõrmust oma käes ja ütles: “Vot mul on mees, aga mu õel veel mitte. Ma pakun Sulle teda naiseks, kas oled nõus?” Sain aru, et see pole üldse naljajutt, kuid selle asemel, et nad “heasse kohta” saata, vastasin, et vajan mõtlemisaega. Mõistsin, et kui ma nüüd veel seletama hakkan, et “Kas te aru ei saa, et mul juba on keegi?”, siis hakkavad nemad mulle ütlema, et mul ju praegu kõigest pruut! (Seda kirjutades kaldun praegu arvama, et nende kultuuris on ehk lubatud mitmenaisepidamine, seega võib-olla oleksin lihtsalt ühe lisaks saanud?) Minu vastuse peale toosama abielunaine koheselt küsis: “Kui kaua? Kas ma täna õhtul saan vastuse anda?” Vastasin, et mul vist läheb natuke kauem, aga annan kindlasti märku, kui otsuse langetan. Soovisime teineteisele head päeva jätku, surusin mõlemal kätt, toonitasin, et teie pakkumine teeb mulle au, kuna olete mõlemad nii ilusad noored daamid, ja põgenesin sealt…

Viimase puuduva CD sain nii: oli jäänud kogu kesklinna peale veel üks viimaseid müügiurkaid. Tegin teatavaks, mida soovin, ja kioski moodi lobudikul avati uks ja mind kutsuti sisse. Tohutust plaadiriiulist hakkasid minu laulja loomingut otsima mitu inimest, eri sugudes ja vanuseastmetest, mille järgi avastasin, et see on vist kah perefirma. Veel nägin ühtäkki, et viibin omamoodi ilusate vaibakestega ehitud saalis, kus voodike, mille kohal käsitsi maalitud massazhi ja tattoo reklaamsildid. Tundus, et samas oli tegu ka selle pere elumajaga. Õnneks paaripanemist seekord ei tulnud ja muid teenuseid müüa ei üritatud. Arvatav pereisa oli närvis, sest peale mõneminutilist otsimist ei leitudki tolle artisti muusikat, keda mul vaja oli. Sees oli kohutavalt kuum ja lämbe ning värskeõhu-vajadust ettekäändena tuues, läksin tänavale. Onu käskis oodata ja tõttas üle tee. Kiiresti naaseski ta vajaliku CD-ga.

Küsisin, mis hind on? Vastuseks kõlas: “Tule sisse!” ja ka arvatav perepoeg osutas ukse poole. Kuna see olukord tundus mulle natuke kahtlane, siis vastasin, et ma ei saa, seal seel on liiga palav. Uuesti küsisin, palju võlgnen? Mees vastas: sada suurt raha. Õnneks olin igasugusteks ootamatusteks juba valmis ning vastasin kiiresti: “Sorri, mul on vaid kolm!” Jällegi tajusin, et onul oli kahju, et ma hindasid tean, ning muidugi ta nõustus ilma edaspidise kauplemiseta. Küll aga hüüdis ta halvustavalt: “Ah et ülejäänu ära raisanud?” Vastasin, et jah, sai liiga kõvasti pidu pandud. Siis juhtus häbiväärne lugu: mul olid ühes taskus mündid, kus lootsin olevat ka vajalikud kolm, ja teises paberraha. Peenrahast mul kolme vajalikku ühikut välja ei tulnud ja seega olin sunnitud välja võtma paberrahad. Näppu jäid sajane ja kahekümneline. Onu mõistis kohe, et olin valetanud, kuid õnneks (kuigi viivitades) tagastas mulle hinnavahe. Seega, sain 97 protsenti hinnaalandust, hea äri…

Muusikat hankisin endale Tuneesia, Alzheeria ning Egiptuse esitajatelt, sest nendes kohtades pidavat olema ühine keel, ja seetõttu kohalikud noored Tabarkas kuulavat kõikide nende riikide muusikuid. Nüüd on Eestis kõik plaadid (nende hulgas isegi kolm olid originaalid!) läbi kontrollitud: üks oli defektiga ja see lendas kohe prügikasti. Üks oli väga igav, kuid kolm, just need originaalid, meeldivad mulle.

Äärelinnas leidsin koha, kust autodest otse müüdi nii suuri loperguse kujuga arbuuse, milliseid ma polnud varem elus näinud ning veel mingeid ananassisuuruseid mulle tundmatuid kollaseid viljasid. Viimase ostsingi, lootuses, et ehk keegi me laevades oskab mulle seletada, mille või kellega tegu. Hiljem selgus, et see mingi meloni sugulane. (Hispaanias ikka olin alati rohelise koorega meloneid söönud.) Maitse oli lahja, ehk polnud ta veel valmis? Loodan et sain mõne vitamiinikesegi…

Tol päeval järjekordsel jalutuskäigul avastasin isegi ühe euroopaliku bensiinijaama, küll aga mitte ühtegi inimlikku kaubanduskeskust ega normaalset toidupoodigi mitte, kogu seal viibitud aja jooksul. Enamik poekesi ja toitlustusasutusi olid kitsad ja räpased. Lootsin Aafrikas leida turult tohutud värskete puuviljade mäed, kuid müügil oli vähe valikut, mõned viljad isegi poolenisti mädanenud. Üheainsa koha leidsin, kust sain ilusad banaanid, mis varanduse maksin, seda ei tea tänini arvutada.

Õhtul teatas kapten ootamatult lahkumisest, kuigi teadsin, et oleme seal veel teisegi öö. Mul oli välja otsitud kõige kallim restoran, kus planeerisin tegeleda ühe oma lemmik turismindushobiga: kohalikud road! Kinnitasime Lauraga sadama teisel pool otsad, kus võtsime kütust (seal sisenesid me laeva veelkord ametnikud, et kontrollida salakaupa või-kes-teab-mida). Oligi üliodav, kuid maksta ei saanud ei pangakaartidega, ega valuutas. Tormasime linna ning kahtlastest automaatidest pigistasime välja kuhjade viisi kohalikku sularaha. Kuna liigne kohalik valuuta oli vaja ära tarvitada, siis ostsime kokku hunniku kebabe (mis seal valmistatakse ülimaitsvalt ning kuulujuttude järgi vist heast kohalikust toorainest) ja ma tellisin ühest restoranist veel salatit ja värsket kala. Kuna meil pardal oli ka mikrolaineahi, siis soojendasin seda maitsvat kala veel järgmiselgi päeval. Euroopas olen alati saanud kebabe, kus liha on keeratud mittemagusa pannkoogi taolise saiamoodustise vahele, Tabarkas aga müüdi meile hamburgerisaia meenutava küpsetise sisse topitud kebabi liha ja friikartulid, mistõttu täitsid nad väga hästi kõhtu.

Sel ajal, kui me rahajahil käisime, segasid me purjekad kütusevõtukohas liiklust, ja kaua aega pidi meie tagant ootama üks väga suur ja roostes metallkerega kalalaev. Kui naasesime, oli ta täpselt meie ankruketi kohal (olime kinnitatud ahtritega, ankrud vöörist samal ajal kaugel eemal), mistõttu, me ei saanud liikuma, kuna vaja oli ju sõita ankru kohale! Kapteni jutt ning meie tüdruku tõlge prantsuse keelde neile korda ei läinud. Selle asemel sõimati meid kohalikus keeles ja kalalaev pressis end meie ja ühe teise laeva vahele, õnneks ilma meie purjeka kere kahjustamata. Kaldal vaatasid seda “showd” pealt muidugi umbes kakskümmend kohalikku, kelledel arvatavasti vaba ajaga midagi paremat teha polnud.

09. AUGUST 2010 – kahekümne üheksas reisipäev

Hommik: sile meri ja päikesepaiste. 20 Nm kaugusel kõrgumas Zembra saar.

Pärastlõunal kutsus Tuneesia Sõjalaev (!) raadio eetris kedagi – kas rahu ajal tohib sellist terminitki kasutada?

Õhtul tuul: punane 130 – 140 tugevusega 17 sõlme, hurraa! Kõik kolm purje üles! 18 Nm kaugusel ilus Pantelleria saar ja korraks nägime ka suuri delfiine.

10. AUGUST 2010 – möödume Etna vulkaanist

Öövalve Sitsiilia lähedal: meist mitte just kaugel, kuna kuulsin juhtumi toimumist raadios, leidis aset selline sündmus: meie grupi teine paar oleks äärepealt reisilaeva alla jäänud! Ühel me purjekal oli peal süsteem, mis näitas teiste laevade nimesid. Kuulsin, kuidas korduvalt hakati kedagi nimepidi hüüdma. Mõni hetk hiljem küsis kapten juba ärritunult, et kas kedagi valves pole? Siis oli pikem vaikus ja peale seda jällegi üritati raadio teel sidet saada. Umbes 45 minutit hiljem vastas ülbe häälega noormees ja ma kuulsin, mis oli toimunud: reisilaev oli pika maa sõitnud täiesti suvaliselt, eirates COLREG-i ning peaaegu põhjustas suure kokkupõrke. Õnneks meie purjekad reageerisid õigeaegselt, ning keerasid teelt kõrvale. Üks kaptenitest teavitas reisilaeva, et antud juhtum raporteeritakse vastavatesse organitesse.

Aja jooksul sain selgeks, et suured laevad liiklevad väga korralikult, hoiavad vahemaad, on valvsad jne. Muljet avaldas mulle see, kuidas öösel mõni neist lähedalt möödus, ilma mootorimürata, süsimusta aukartustäratava mäena. Päris reisi alguses aga, minu valve ajal, juhtus ühel ööl korra ka nii, et mingi suur laev tegi mitmeid kummalisi manöövreid meie ja Laura läheduses. Meie ühelt poolt kõrvalt kalduti taha, siis liiguti teisele poole küljele (arvasin, et ju ta siis tegeleb mingite ülitähtsate operatsioonidega) ning minu suureks üllatuseks lõpuks tuli ta täpselt meie kursile! Ahtris oli tal nii palju prožektoreid, et ma sealt ei eristanud üldsegi mitte Laura valget ahtritulukest. Ainult see sundis mind rahulikkusele, et kui tegu oleks olnud suure ohuga, siis Laura kogenud kapten oleks mind hoiatanud.

Väikesed kalalaevad aga… vaat see on hoopis teine teema! Rohkem kui korra juhtus nii, et keset laia lagedat merd märkad kedagi silmapiiril sinu poole kihutamas. Järgmisel hetkel on ta juba sul “külje all”, peatub (üks isegi ei peatunud ennem, kui signaali lasime) ja hakkab siis oma võrkudega majandama, justkui me oleks tulnud nende kalu varastama. (Muideks, ma ei püüdnudki ühtegi kogu reisi vältel…)

10. augusti hommikul küpsetasin oma elu esimese leiva! Siis, kuna reisi lõpp ei olnud enam kaugel, tegime algust roostevabade pindade poleerimisega. Peale esimest vidinat teostas kapten mul kvaliteedikontrolli ja jäi tehtud tööga rahule. Avastasime peagi, et kuulus “Harkeni” kvaliteet ei ole nii hea ühtigi kõikide fittingute puhul! Mõningaid taglastuse osasid ei saanudki puhtaks ega läikima.

Pärastlõunal õnnestus 45 minutit spinni, maini (peapuri – toim.) ja mizzeniga (besaanpuri – toim.) Sitsiilia lähedal superpurjetamist nautida. Õhtuni tegelesin poleerimisega, vilksatas üks delfiin ning siis hakkas paistma vulkaan Etna. Muidugi olin kindel, et ei mina oma elus vulkaani näha saa… enne, kui magama läksin, saime tagatipuks veel muinasjutuliselt ülikauni päikeseloojangu osaliseks.

Ärkasin kell 21.45 laeva kere hüpete peale. Väljusin kajutist, et uurida, kas ootamatu torm? Jällegi leidsin eest lekked, ja näidiku järgi oli tuule tugevus 25 sõlme. Lained lõid vöörist üle poole laeva, kuigi oli tähistaevas. Kapten, nähes mu arusaamatut pilku, seletas naerdes: “Sähh Sulle vulkaan Etnat!” Sain siis teada, et meile tutvustas end catabatic wind (allalaskuv tuul – toim.), mis just sellesama vulkaanikese otsast vahest alla veereb, ilma igasuguse hoiatuseta. Pidavat taolist nähtust tihti esinema ka Kanaaridel ja mujal.

Naastes kokpitist laeva sisemusse, teostades harjumuse kohaselt oma “astmete-peale-aja-mitte-raiskamise-hüpet-ühe-meetri-kõrguselt”, kadusid leketest märja põranda tõttu aga jalad alt ning maandusin seljale ja ühele küünarnukile. Korraks “kadus pilt eest”. Lebades keset põrandat valu käes mõistsin, et sellise võttega siis wrestlingus ja maadluses vastane korraks rivist välja viiaksegi. Pauk oli nii valju (ikkagi lakitud kivikõva vineer), et isegi kapten tuli kiiresti uudistama, mis oli juhtunud? Palusin ainult, et mind palun mitte puudutada, ja minuti pärast sain end püsti upitada. Tuigerdasin oma kajutisse ja istusin voodile, et kohe neid emotsioone üles märkida. Haaranud pastaka, jäin ühel hetkel õhku rippuma ja lagi tuli pähe! Ka see oli mul siiani esimene kord. Mnjahh, õppetunnid mereelust tulid valusalt ja kiires tempos.

11. AUGUST 2010 – vaalad annavad endast märku

Kell 00.00 – 01.00 tuuletugevus 20 sõlme, paari tunni pärast aga juba 4 sõlme! Nii on siis lood Ioonia meres…

Hommikul möödume Itaalia rannikust ja natukeseks heiskasime kõik kolm purje.

Pärastlõunal roostevaba poleerimine ning… nägime vaalade hingamisest tingitud vee-jugasid! (Pole vist vaja mainida, et maailma suurimate imetajate nägemine oli kah midagi, millest ma unistadagi ei osanud… kahjuks ei tõusnud nende massiivsed kehad veepinnale.)

12. AUGUST 2010 – Kreeka saarte vahel

Öövalve: 25 Nm kaugusel Itaalia “kontsast”, teekond kulgemas Kreeka suunas, liiklust pole. Kell 01.45 saime “kontsa” tagant välja ning kingituseks hea tuul! Kolm purje üles.

Varahommikul ankrusse Othonoi saare lähedusse, ka seal oli 25-sõlmeline katabaltiline briis saare poolt. Kuna oli vaba aeg, siis läksime kohe ujuma, kuigi näidikute järgi oli vee temperatuur vaid 19,5 kraadi. Hüppasin pardalt otse kristallselgesse merevette ja plaaniks oli ujuda saarele.

Tegu oli järjekordslt ühe mu elu eksootilisema hetkega. Ühe raamatu alusel kuuluvat suvel Kreeka saarte vahel kruisimine kauniduse edetabeli etteotsa! Raske on kirjeldada seda rõõmu ja vabaduse tunnet selle merereisi kõikidel nii kaunitel hetkedel.

Niisiis, Kanada tüdruk oli superujuja ning kui tema oli kolmveerand maa peal, tegelesin mina alles lainete vastu võitlemisega poolepeal. Vastu puhuva tugeva tuule tõttu võis distantsi tõesti korrutada kolmega. Kuna saareni oli 300 meetrit, siis ma ei riskinud edasi ujuda, kartes, et ehk juhtub midagi kolmveerand maa peal ja keegi ei jõua appi. Seega keerasin ümber ja kiiresti kandsid lained mind tagasi laevani, vee voolamine oli nii tugev. Sel ajal, kui plika juba Kreeka pinnal seisis, tegin mina veel mõned hüpped ja sulistasin niisama. (Ka Aafrikas ei käinud ma rannas ujumas, kuna see oli räpane ja ülerahvastatud.)

45 minutit hiljem saime teada, et see tuul ei vaibuvat kogu päeva jooksul. Ankur sisse ja Marinasse, mis oli tasuta, kuna puudusid vesi ja elekter. Seal oli neli vaba kohta! Tugeva tuule tõttu võttis meie ning Laura kinnitamine aega kolm ja pool tundi. Leidus ka targutajaid teistes paatides, kes jagasid õpetussõnu, kuhu ja kuidas asetada ankur (kinni panime end ahtritega), sest tuul polevat juba nädal aega muutunud.

(Otse loomulikult vaibus tuul juba järgmiseks hommikuks, hea et me ei toiminud teiste inimeste soovituste järgi)

Peale lõunaeinet koristasin neli tundi kööki ja poleerisin pliiti. Päeva jooksul saabus jahisadamasse veel üle kümne kaatri ja purjeka, kes siis igasuguseid imetrikke kasutades kuhu-ja-kuidas-võimalik, oma otsad kinnitasid.

Õhtul jalutasin mäe otsa, kust avanes omapärane vaatepilt triibulisele merele. Selle fenomeni põhjustas toosama katabaltiline tuul!

13 AUGUST 2010 – elu maitsvaim kreeka salat

Kõigest üks ööpäev läkski aega, et mu elus leidis aset järjekordne eksootiline hetk: jalutasin saare küljele, kus inimesi polnud ning ujusin soojas madalas veel alasti. Kaugel eemal oli üks megajaht. Kui selle pardalt oleks keegi mind binokliga uudistanud, siis, arvestades, kuiväga karva olin ma kasvanud selle reisi jooksul, oleksin pakkunud ehtsat merehädalise vaatepilti, kes üksinduses kaua asustamata saarel elanud.

Habet muideks ei ajanud ma kogu mereretke vältel, et näha, milline ma siis lõpuks väja näen, ja ka naist tahtsin “kollitada”. Püstitasin ka selles valdkonnas isikliku rekordi: 50 päeva ilma habemenuga kotist välja otsimata.

Kuna tuul vaibus, siis ei läinud meil korda kaua aega tagasi tehtud plaan: sikutada masti ainuüksi uhkustamiseks kaunis sinine spinn ja purjetada teisele, 7 Nm kaugusel asetsevale Kreeka saarele nimega Mathraki. Olime siis sunnitud ka selle vahemaa läbima mootoriga. Teekond, mille jooksul kümme korda kõlas CD-mängijast “Zorba The Greek”, oli ise muidugi muinasjutuliselt ilus.

Pärastlõunal aga juhtus jälle mu elus midagi, millest polnud unistanudki. Nimelt avanes mul võimalus teostada mastide hooldust! Olin kindel, et seda riskantset ettevõtmist usaldatakse vaid kõige professionaalsematele purjetajatele! Vaja oli kontrollida tuuleinstrumente, erinevaid seadistusi ning spetsiaalse rasvaga puhastada vandid. Kuna kõrgust pole ma kunagi kartnud, siis enne vintsi käivitumist kartsin vaid, et kas sõlmed järgi ei anna või et kas ma liigsest erutusest (ausalt öeldes värisesin natuke ootusärevusest) ja õnnest südamerabandust ei saa. Peale vajalike tööriistade, milleks osutusid vaid rasv ja svamm, oli muidugi kaasa haaratud ka fotoaparaat. Mõni hetk hiljem mõistsin, et veel ühel põhjusel on üleval mastis fotoaparaati vaja: et teha pilte võimalikest purustustest või defektidest, ja siis kompuutris fotosid kaptenile näidata, et too olukorda hindaks. Kõigepealt tiriti mind kohe peamasti. Mingi eriti turvalise ja mulle tundmatu kolmekordse kaheksa-sõlme tegi selleks juhuks Kanada tüdruk, kes olevat mägironimisega tegelenud. Ülessejõudmine oli minu jaoks suur sündmus. Ei teadnud ma ju, kas hakkan kartma? Kui vaadata tekilt ülesse masti, siis tundub too lühike olevat ja kui olen ennem elus sadamates jälginud teist inimest, kes masti otsas, siis näib too olevat väga madalal. Nüüd aga, viibides ise seal, avastasin, et alla vaadates näib masti tipp olevat vägagi kõrgel, pisikesed nimesed tekil aga kaugel all. Tulin aga tööga ilusti toime. Klõpsutasin mõned pildid, nautisin vapustavaid vaateid ja mere erinevaid värvusi ning mida madalamale mind lasti, seda vahvam oli ennast ühelt poolt pika ja sujuva kaares lennuga kiigutada teise parda kaugeima vandini. Besaanmasti sikutati mind aga üles käsitsi, sest köit ei saanud ühendada elektrilise vintsiga ja seega mõistsin, miks tuli kasuks mu kõhnus! Seekord kasutasin enda kätega tehtud lihtsat bowline-i (paali- ehk surmasõlme – toim.), tõestus sellest, kui tähtis on osata korrektselt teha meremehesõlmi!

Kahe masti kallal töötamine võttis kokku aega üle paari tunni, mille järel liigesed ikka üpris valusad olid. Meeldivaks leevenduseks sai siis “magustoit”: läksin lähedalolevasse randa ujuma ning elus esimest korda katsetasin maski. Oleksin ma teadnud, milline vaatepilt merepõhjas avaneb nii lihtsa ja odava asjakesega, oleksin ammu juba selle soetanud. Vaadates esimest korda maskiga vette kohkusin tagasi ning kiskusin tolle peast, arvates, et ühtäkki liikusin nii madalasse kohta, et kohe löön näo vastu põhja. Meenus stseen filmist, kus “metsinimene” elus esimest korda vaatab silmapiiri pikksilmaga ja too haarab siis kohe mõõga järele, arvates, et vaenlane on juba nina ees. Kiiresti sain vahemaade hindamise selgeks ja nautisin kaua veealuste kivide ja taimede ilu, nii selgelt, nagu oleks tegu fotodega. (Vot seda asja tahan mina elus veel proovida…) Kahjuks ei kubisenud too piirkond värvilistest kalakestest, kuid kes teab, ehk näen neid kunagi hiljem, kuskil mujal…

Too päev kujunes nii täiuslikuks, et restoranis õhtustades sain järjekordse maitseelamuse osaliseks: siiamaani elu maitsvaim Kreeka salat oli mind siis kõik need aastad oodanud justnimelt Kreekas, Mathraki saarel! Ei ole mina varem saanud nii maitsvat feta juustu… Ei siin ega ka Othonoil polnud sularahaautomaati, õnneks vedeles kotis natuke eurosid, millede eest sain täpselt makstud korraliku kolmekäigulise õhtueine ja kaasa osta kogu küla viimased ilusad banaanid.

14. AUGUST 2010 – kurnatus hiilib ligi

Keskpäeval lahkusime Kreekast Aadria mere suunas ja üpris varsti juba kõrgusid paremal, 20 Nm kaugusel, Albaania kaunid ülikõrged mäed.

Pärastlõunal poolteist tundi köögi koristamine.

Sel päeval tabas mind järjekordne uudne tunne: energia hakkas totaalselt otsa lõppema! Olime kogu crew-ga selleks ajaks täiesti väsinud. Ma ei osanud esialgu põhjuseid mõista, polnud ju laevas pidevat füüsilist koormustki!? Hiljem sain aru: reis kestis juba üle kuu aja ning “tehniliselt” ühegi puhkepäevata! Mis siis, et paljudel päevadel ei pidanud töötama, kuid siiski oli vaja olla valvetes ning isegi sadamates viibides tuli ikka ette erinevaid asjatoimetusi. Vaimselt kurnab ka see, et lõppude lõpuks ollakse koguaeg ühes ja samas laevas, seega töökeskkonnas! Pealekauba oli mul teada, et ees ootavad veel Horvaatia, Sloveenia ning Itaalia, ja siis lõpuks sõit Riia kaudu Eestisse (kui miskit ei muutu)… Tundsin, et pean võimalikult kiiresti merest ja laevadest eemale saama. (Ei teadnud ma siis, et juba varsti sõidan Veneetsias kaatriga…) Minu ajutegevust nõrgestasid muidugi ka kõik reisimuljed.

15 AUGUST 2010 – Horvaatia vetes

Öövalve: soojeim öö kogu reisi vältel. Kaks korda käisid vööris mind lõbustamas neli delfiini. Muideks, esimest korda nägin delfiine öösel!

Hommik ja ka kogu päev möödusid laeva puhastades. Ka päeval vilksatasid korraks veel paar delfiini selles mereosas.

Keskpäeval oli ilm natuke aega pilves ja tuli paar piiska vihma (hiljem Horvaatias viibides hakkasin seda fenomeni natuke paremini mõistma).

Õhtupoolikul olid paremal näha juba Horvaatia saared.

16 AUGUST 2010 – Horvaatia, Cres – oleme kohal!

Öövalve: jahe oli, sest dodger oli puhastatud ning laeva sisemusse paigutatud. Nägin kahel korral langevat tähte, mis jättis enda taha ülivõimsa heleda juti.

Hommikul ilm õrnalt pilves, paremal kogu silmapiiri ulatuses Horvaatia saarte rägastik.

Keskpäeval loetlesin ühel hetkel ümberringi 50 eri tüüpi purjekat, kes nautisid 14-sõlmelist supertuult. Enda arvates saabusin “mingisse vaesesse kolkariiki”, seega ma ei mõistnud nähtud vaatepilti.

Kell 13.30 kinnitasime otsad Loshinj Marinas. Mind vapustas sealne ilu ja luksuslikkus. Kapten tegeles natuke asjaajamistega ja juba tund aega hiljem lahkusime, et õhtul jõuda lõpp-peatusesse: Cres.

“Viimase sõidu” ajal kogesime omapärast lainetust, mis siis laeva kere kummalises rütmis õõtsuma ajas. Põhjuseks olevat sealne tuul saarte vahel ning otse loomulikult merepõhja muutlikkus kogu piirkonnas.

Cres Marina oli järjekordne “šokk”: luksusjahid ja kallid autod parklas ning sadamahoone oli minu üllatuseks palee! Olen elu jooksul viibinud niivõrd paljudes rohkem ja vähem luksuslikes Hispaania jahisadamates, milledest vähesed suudaksid võistelda siinse ilu ja puhtusega. Loshinj ja Cres saarte need kaldaosad, mida laeva pardalt nägin, olid kaunid, rohelise taimestikuga kaetud, kuid pärast hilisemaid reise kaldun arvama, et Horvaatial laias plaanis on pakkuda veel nii mõndagi…

Kõik meie grupi liikmed viie purjeka pealt kohtusid Cresis esimest korda peale Turkust lahkumist. Kogu see päev ning järgmine hommik toimus laeva lõpp-puhastamine ning siis, 17. augusti keskpäevaks said üleandmisdokumendid vormistatud ja ametlikult kuulutati reis lõppenuks. Puhastamise eest ei saanud me ametlikult maksimumhinnet, sest selgus, et selleks, et üle anda defektitult puhas 52-jalane purjekas, peaks palkama vähemalt kahekümneliikmelise puhastusmeeskonna. Logis märgiti kogu teekonna pikkuseks: 4037 Nm! (Kõik mu “miilid” siiani oma elu jooksul olin arvutanud kokku numbriks 75, nüüd siis “loetlen oma kontol” neid 4112…)

Horvaatia

Eelnevalt oli meile teada, et jahi üleandmine toimub umbes 19. augustil, võib-olla isegi kahekümnendal. Seetõttu poolteist nädalat varem ostsin kahekümne neljandaks tagasilennu Veneetsiast läbi Riia Tartusse, kust omakorda oli veel vaja jõuda koju – Põlvasse… Plaaniks oli mul , just seepärast, et ma ei teadnud, kas elus enam sinnakanti satun, külastada Horvaatias, Sloveenias ning Itaalias niipalju erinevaid kohti, kui võimalik. Püüan selle reisi osa kirjeldamisel peatuda nii põgusalt, kui võimalik, kuna sel pole mereretkega enam miskit pistmist.
Autostopiga ringi rännates (laevalt võtsin ju kaasa oma magamiskoti ning ega siis suvel vaja hotellide peale raha raisata…) õnnestus viibida sellistes Horvaatia punktides: Loshinj, Cres, Rijeka, Bale, Pula ning Zagreb. Ma ei teinud mingitki eeluurimust, seega ma ei teadnud, et see riik ei kuulu Euroopa Liitu, et neil on oma raha, et pealinn EI OLE Split ega Dubrovnik jne. Kirjutan läbisegi üles üllatused selle mulle tundmatu riigi puhul:

Seal ei olnudki äsja sõda ning inimesed ei käigi ringi kaltsudes vaid hoopis “Lacoste” särgid jalutasid suure hulgana vastu…

Mali Loshinj on nii ilus ja puhas, et isegi rentslikraavid olid vist marmorist!

Leidsin Lidli poe, ja teadagi, sealt saab osta kodujuustu sugulast!

Loshinj saarel nautisin pikalt paradiislikult ilusa saarekese rannamõnusid.

Rannad ei olegi seal räpased! Teades, kui väga reostatud on Hispaania paljud Vahemere rannad, siis Aadria mere suhtes oli kah kindel, et olles “seal kaugel Itaaalia taga nurgas”, on kindlasti tegu suure solgiauguga.

Huhh, õnneks hinnatase on märgatavalt madalam, kui mujal Euroopas. (Jee, mereannid restoranides kaasa arvatud!)

Cresi ning Loshinji saared on vist “tehniliselt” üks ja sama saar? Igatahes sõitsin üle maakitsuse, mis neid justkui ühendas, samal ajal mõlemal pool lummavalt ilus meri.

Kõik kohalikud kihutavad tohutult autodega.

Cres Marinast üles suurele teele jalutades, on “miljoni-dollari-vaate” kohake, kus kõik turistid oma sõiduvahendid peatasid ja suu ammuli (ka mina, peale kõiki reise elu jooksul) passisid ning fotosid tegid. Mul muidugi polnud aparaati.

Heades restoranides pakutavad rahvuslikud road on ülimaitsvad.

Loshinj saarekesel, rannakaljudel magades, jäid hommikuks küll kondid haigeks, kuid rahu ning puhkus, lainete loksumine ja langevad tähed olid seda väärt. (Ka dušid, kus ennast seebiga pesta võis, on seal olemas.) Kas oli mõtet kuus tundi raisata hotelli voodis? Pealekauba, kuna tegu on turistide saarega, siis pole seal ka vargaid mitte! Ja rannad olid nii kaunid, et ujusin seal lausa kümneid kordi.

Cresi saarel on kohad, kust avanevad vaated lähedalolevale Krk saarele. (On see lühend või tõesti kirjutatakse see kohanimi nii?) Seda ilu ei üritagi ma sõnadesse panna, ja võimatuks kujuneb ka mu emotsioonide edasiandmine peale juba niigi “hullumeelset” merereisi.

Praamisõit Cresilt maismaale kulges samuti muinasjutulises ilus.

Pulas on vaatamisväärsused, mida arvasin leidvat vaid Kreekas või Itaalias. Rand on küll inetu ja dushid vajavad remonti, kuid see-eest on sealsamas tore pargike, milles mõnus oli magada. Hommikul äratas mu siil, kellel oli vist plaan mu pikkadesse juustesse pesa teha, igatahes sahistas ta ühel hetkel mu pea kõrval, mis mind äratas.

Zagrebi jäädvustamiseks peaks mul olema vist nädal, ning kaadreid tuleks ehk viissada. Ning jahh: seal tõesti on loss lossis kinni, ning jahh: pealeauba neil vist ongi sealsamas mägi, kus talvel suusatada saab…

Suvine laupäeva öö Zagrebi kesklinnas on eriline: pidu igas lummavalt kaunis pargikeses (kes raudteejaamas ei taha põrandal magada, võib endale muretult valida mõne neist endale ööbimiseks), ja lisaks avastasin ühe vanalinna kitsa jalakäijate tänavakese, kus kümned igas stiilis maitsekalt disainitud baarid, restoranid ja diskoteegid rahvast pungil olid, kõikidel naeratus näol ja meel rõõmus. Ei mingeid kaklusi ega laaberdamisi.

Zagrebi järve (jah, neil on isegi lahmakas järv… ) ääres isegi saab tasuta duši võtta!

Zagrebi turismiinformatsioon: super! Hispaania keeleski sain jutule ning tasuta kvaliteet-trükis materjale.

Keeruline on Horvaatia pealinnast Veneetsiasse minna, kuna busse sinna eriti ei sõida, rong käib aga vaid korra ööpäevas, ja sellelegi sain pileti järgnevaks õhtuks.

Kiirtee seinad osaliselt klaasist… Kuskil mujal pole ma veel sellist asja näinud!

Horvaatia nendes osades, kus viibisin, kasutatakse nii palju saksa keelt, et olin sunnitud ka selle kasutusele võtma, kuigi praktiseerinud pole ma aastast 1996 ning peaaegu kõik õpitu on unustatud. Järgnes itaalia keel, ja korduvalt pidin ennast arusaadavaks tegema “italiseeritud” hispaania keeles, millesse segasin kõik umbes viis või kümme terminit, mida itaalia keeles teadsin.

Sloveenia

Sloveenias ajapuudusel käia ei õnnestunud, läbisin selle riigi territooriumi öise rongiga. Peale vapustavat reisi ja Horvaatia inimeste viisakust ja heasüdamlikkust oli ebameeldivaks šokiks Sloveenia kontrolöride ja piirivalvurite ebaviisakus ja ülbus!

Veneetsia

Veneetsias viibisin planeeritud pooleteise ööpäeva jooksul kuus tundi, millest pool kulus lennujaama reisimise ja sealsete järjekordade peale, seega linnas olin kolm tundi. Isegi hea, arvestades, et Itaalias oma elus esimest korda, ühe ärireisi jooksul, võimaldati mulle 60 minutit tutvuda Genova kesklinnaga. Ka nüüd, viibides siin riigis teist korda, ei saanud mulle osaks rahulikku pizza, pasta ja lasanje nautimist, millest kogu merereisi vältel unistanud olin.

Genova reisi meenutusest veel niipalju, et seal õnnestus aastaid tagasi hea tasemega restoranis kolmest unistuste roast katsetada ühte: pastat! Tellisin koheselt kõige eksklu-siivsema ja kallima saadavalolevatest. Toodi pasta rohelises kastmes, maitses nagu muru, seega solk. Tellisin järgmise, toodi pasta mustas kastmes. (See tekitas lootust, sest His-paanias on must riis üks mu lemmikroogasid!) Kahjuks ka see oli õudsa maitsega. Ütlesin siis kelnerile, et toogu pasta lihaga! Too vastas, et sellist neil pole. Kas hakklihaga ning tomatikastmega pastat süüakse siis vaestes külades?

Niisiis, jah ma tõesti ei teadnud, et Veneetsias polegi autosid ja et ta on ikka nii oma-pärase arhitektuuriga koht. Ja kas ma pean häbenema, kuna ma ei teadnud isegi, et ta saarel asub? Ja et lennujaama peab minema laevaga? (Kuulsin, et saavat ka mingi bussiga, aga kuidas saab see olla võimalik, kui puuduvad autod ja tee?) Rongijaamas polnud veel turismiinformatsiooni punkt avatud, mul aga oli iga sekund hinnas. Seega tormasin selles tohutus kitsaste tänavakeste rägastikus minema suunas, kuhu tundus teel olevat “põhiline inimmass”, küll kõigest ehk kümme inimest, sest olin ju esimene, kes jaamahoonest väljus.

Sihiks oli mul üks suur väljak, mille puhul arvasin, et ehk asub see Veneetsias, kuigi ega ma kindel polnud, kas see koht üldsegi Itaalias on… Aastate jooksul ning enamasti filmidest oli jäänud mulje, et just kuskil siin on suur tuvisid täis väljak, kus suur kuplitega kirik ja mingi torn. Elu jooksul on ikka taolisi kohti nähtud rohkem kui küllalt, aga vaja oli “ristike kirja saada”, et noh, siin kah nüüd käidud! Unistasin sellest, kuidas varahommikul einestan seal väljakul.

Ma ei saanud inimestelt tänaval küsida, et kuulge, kas teil on siin suur kiriku ja torniga plats? Selle asemel küsisin ühelt vastutulijalt, et vabandage, kuidas ma saan kesklinna peaväljakule, et vabandage, kahjuks unustasin selle nime. (Muideks, ma isegi ei olnud kindel, kas olen “õiges” Veneetsias, ja kas tollel üldse “kesklinna” moodi asi on ning kas seal üldse mõni platsike kuskil on. Tol samal hommikul juba hüppasin rongist välja mingis Veneetsias, mis poldki õige! Õnneks öeldi mulle seda veel, kui jõudsin rongi peale tagasi ronida…) Too kohalik siis mõistiski, et tahan minna… San Marco (või-mis-iganes-tolle-platsikese-nimi-ka-oli…) väljakule, kuid seletas, et sinna on kolm kilomeetrit ja sik-sak. See polnud ka ime, arvestades, et sirgeid tänavaid ma polnud veel niikuinii kohanud. Kihutasin siis sik-sakitades minema ja varsti märkasin, et hakkan vist jõudma õigesse turistide piirkonda, sest sinna väljakule näitasid sildikesed.

Läbi igasuguste tunnelikeste ja üle igat sorti sillakeste tormates avastasin, kuiväga kihvt on see koht. Päeva jooksul mõistsin, et seal “tulistaksin” tuhat fotot ja ikka vist ei piisaks. Ning ehitised? See oli rohkem Aasia ja Aafrika stiil minu arvates, mille järgi tundusid olevat ehitatud enamik maju.

Einoh ja siis kõik need paadikesed. Eriti need, mis puidust kerega ja lakitud. Ühel sellisel juhul, kui nägin eriti ilusti viimistletud kaatrit (Itaalia kvaliteetlakkidega, nagu näiteks “Veneziani”, olen palju elus kokku puutunud. Hmmm… on sellel tootja nimetusel ehk mingit seost kohaga, kus viibisin?), küsisin skipperilt, mis lakiga tegu, vastas: Epifanes. Tean ka seda superkvaliteetset toodet!

Lõpuks jõudsingi tollele väljakule, ning õnneks selguski, et tegu oli kohaga, mida lootsin leida. Pealekauba avastasin sealt postid, mida näidatakse filmis “Italian job” ning sealtsamast sain nautida vapustavaid vaateid…. eee… üle mere? Üle jõe? Üle kanali? OK, misiganes see veekogu seal oli, ja kusiganes ma siis ka ei viibinud, olin õnnelik, sest mulle meeldis see, mida nägin ja tundsin. Siis aga avastasin, et kõik baarid olid alles kinni ja kusagil ei saa einestada! (Olin väga näljane.)

Idee: hotellid! Need asutused ikka peavad ju vähemalt rahvusvahelistele külalistelegi varahommikul einet pakkuma, isegi kui itaallased tõesti mingil põhjusel kell kaheksa hommikul ei söö…
Jätkasin oma maratoni ning ühtedelt hispaania turistidelt õnnestus “välja pressida” linnakaart. Sain neilt siis kinnituse, et asun Veneetsias, ning nad rääkisid et otsivad laeva, millega minna Marco Polo lennujaama. Just täpselt sinna pidin minema ka mina, kuid paar tundi hiljem. Need toredad inimesed näitasid mulle, kus ma kaardil asun, soovisime teineteisele “kena kojujõudmist” ning sain nüüd siis juba orienteerides, edasi tutvuda selle maagilise punktiga maakeral.

Leidsin kiiresti korraliku hotelli, kus mul lubati teiste elanikega koos süüa. Ei mul olnud aega tavalisi singivõileibu näkitsema hakata. Õgisin kiiresti paar jogurtit, jõin suure koguse mahla ja kõrvale sõin kohalikku shokolaadikeeksi, mida olin kunagi varem elus Hispaanias saanud tuttavalt, kes tõi seda Itaaliast meile kingituseks. Samuti polnud kellaaja tõttu võimalik tellida ei pastat, pizzat ega lasanjet. Kõige kurvastavam oli see, et kuigi kolme tunniga suutsin näha palju Veneetsiat ennast, ei olnud mul võimalik linna jääda lõunaeine ajaks, sel ajal pidin olema juba lennujaamas! Terves Marco Polos oli üksainus enam-vähem normaalne restoranikene, kus klaasist taldrikud, kuid õnneks sain seal elu maitsvaimat lasanjet ning suure hunniku kolme sorti erinevat juustu mingi mulle tundmatu vürtsika moosiga. Juustuvalik oli mõeldud muidugi eelroaks, mina aga kugistasin esimesena lasanje kuumalt alla ja siis alles, kuna lennuni oli veel aega piisavalt, nautisin kaua-kaua juustude näkitsemistseremooniat.

Veidi veel Veneetsiast (ohhoo: kolm “V”-d!): linna uurimise ajal hakkasin märkama, et seal vist pole ilusaid pargikesi ega loodust üldsegi. Ja infrastruktuurid tunduvad olevat kummalised, näiteks kas on see õige koht, kus kasvatada peret? Muidugi on kanalite vesi räpane (seda olin ikka eelnevalt elus kuulnud) ja kogu see kupatus tundub olevat nii vana, justkui iga hetk kokku varisemas. Palju läheks maksma terve Veneetsia kapitaalremont ning kas see üldse ongi tehniliselt võimalik? Ja huvitama hakkas mind, kas nende majade all üldse kunagi maapind on olnud? Ja kui ei, siis, miks ja kuidas tuldi ideele heast peast keset merd teivaste otsa linn ehitada?

Lõpuks jõudsin kohta, kust laevaga (oh õudust: jälle mingi veesõiduki pardale!) toimus tunniajaline, kuid mugav ja õnneks odav sõit lennujaama. Sild oli kolmnurkne ja vist tähtis koht, sest turistide mass rõõmustas, nautides sellelt vaadet. Ausalt öeldes, paadiliiklus oli seal metsikult tihe, seda tahan küll kunagi videole jäädvustada!

Tore on veel see, et oleksin ma saabunud Veneetsiasse kunagi “tavaturistina”, oleksin kindlasti rentinud mingi “aparaadi” (mõndadele paatidele tõesti ei osanud ma seal korrektset nimetust anda), et kanalitel sõitu nautida, kuid nüüd sain selle naudingu lennujaama “ühistranspordi” hinna sees. Gondlisõit tundus mulle muidugi lollusena, küll aga ei olnud samal arvamusel Aasia turistid, kes joobnud naeratustega lasid endid sõidutada. Igatahes kauneid omapäraseid maju ning “usutempleid” oli seal silmailuks loendamatul hulgal. Kaatrisõit lennujaama toimus kihutades mingite puuvaiade vahel. Panin tähele, et vee värvus oli eriline, aga kas ta nüüd oli roheka, halli või pruuni tooniga, seda ma küll ei suuda meenutada. Ka Marco Polo lennujaam on nii vee lähedal, et lennuk hoovõturajal tundus jabura vaatepildina. Kui ma poleks reisi lõppedes emotsioonidest niivõrd tulvil ning energiast nii tühi olnud, siis oleksin ehk isegi jõudnud imestada veel selle üle, paadiga randusin lennujaamale nii lähedale, et jalgsi tuli kõndida vaid mõned minutid.

Viimase öö magasin Horvaatia-Sloveenia-Itaalia rongis (mis muideks oli kole ja räpane), ammu olin ära visanud kummikud, magamiskoti ning suurema osa riietest. Seega lennujaamas oli mul vaid kerge käsipagas. Heledad riided, milledest “päikesetõrjena” nii palju kasu oli, lendasid kah prügikasti, sest pesus ei tulnud enam välja poleerimisvahend ega vantide puhastamisest tingitud plekid.

Õhtupoolikul siis pidin kõndima veel ei-tea-mitmenda-riigi-pinnal-selle-reisi-jooksul. Riia lennujaamas olin hetke, kuid mõned tunnid hiljem juba maandusin Tartus ja vastu võttis mind jahe Põhjamaa õhk. Eksootilistest meredest oli jäänud vaid teokarp kotti ja kuumast Horvaatia päikesest tumepruunid käevarred, lummavatest saartest vaid mälestus. Noh ja kogu reisist umbes nelisada fotot, mida vaadates kahtlen juba, kas tõesti kõik see leidis aset minu elus viie nädala jooksul?

Noppeid kokkuvõtteks:

Military alphabet for use on the marine radio (militaartähestik mereraadiosides kasutamiseks – toim.): vaat see sai nüüd vägagi selgeks, ja üpris reisi alguses!

Unenäod merel olid peaaegu meil kõigil eriti hullumeelsed. See olevat laevas magades tavaline.

Vintside kasutamine: niipalju kui ma ka raamatutest olin lugenud, ja kui lihtne see ka ei tundunud, ikkagi esimestel kordadel oli toiming raskusivalmistav. Kõik need algajate vead, mida õpikus mainitakse, juhtusid ka mul! Õnneks aga saab need trikid käe sisse kiiresti.

Merehaigus tabaski mind, ja õnneks õrnalt, vaid esimesel õhtul. Isegi kogenum Kanada tüdruk oksendas sel ööl. Pidavat aitama ka silmapiiri vaatamine, peaasi, et mitte näha liikuvaid laevaosasid. Tihti tabavat inimesi merehaigus tugeva lainetuse ajal laevaköögis toidu valmistamise ajal, kui vaja kontsentreerunult pisitööga tegeleda.

Kohe reisi alguses meisterdas kapten asja, mida ma nimetan “üle-parda-hüppamise-kotikeseks”: tegu oli veekindlalt suletava kotiga, kus kogu aeg, merehäda tarvis, olid sees me dokumendid, EPIRB, raadiosaatja, taskulamp jne. Õnneks tarvitusele me seda võtma ei pidanud…

Sama palju, kui ma armastan purjekaid ja kompasse, meeldivad mulle paberist merekaardid. Kahjuks meie laeva pardal need puudusid ja ma ei saanudki kaarditöö kunsti nautida. Laural küll olid olemas kõikide meie teekonna alade kaardid, erinevates mastaapides. Panin veel tähele vahest sadamates tema pardal viibides, et kaarditööriistad erinesid tunduvalt nendest, mida kasutasime väikelaevajuhi õppes! Paralleeljoonlaua asemel oli eriti kummaline asjandus, millega ma poleks osanud midagi peale hakata!

Väikelaevajuhi kursuse ajal tundus minu jaoks täiesti mõttetu meteoroloogia osa. Ja kui igav see veel pealekauba oli! Minu lähenemine teemale oli, et mis vahet seal on, mis ilma ennustatakse, niikuinii sa ju sada protsenti ei tea ette, mis tegelikkuses juhtuma hakkab. On ju kõigile teada, et torm võib ootamatult tabada igaüht ning kahjuks laevu hukkub iga aasta, ka proff-kaptenite poolt juhitavaid. (Ka õpetaja ei olnud meil just parim, tegu oli küll vist Eesti suurima “pilvetundjaga”, kuid ta vist polnud meremees, seega ei seletanud ta üldse neid põhilisi asju, mis isegi raamatus “Purjetamine võhikutele” lihtsalt ja praktiliselt kirjas.) Sellel merereisil ja tänu uutele raamatutele, mida lugesin, aga veendusin, et meteoroloogia osakaal purjetamiskunstis on väga tähtis. Kapten seletas veel, et paremini hakkan mõistma pilvesid ja tuuli, ületades Atlandit, ning siis saan ma ka aru, mis see PURJETAMINE on… No olgu siis, järgmine unistus mul nüüd “trans atlantic”!

Kuna ööpäevas magasime kaks-kolm korda, siis mäletan Gibraltari kandis sellist jutuajamist, kus mõned laevaliikmed väitsid, et nad ei suuda meenutada kõiki riike, millistes viibitud. Ka mina tundsin sama: olles teel umbes 20 päeva, tundus, et Soomest starditi palju kuid tagasi!

Reisi vältel rääkisin proffidega palju sellisest teemast, mis mind huvitas: kui kiiresti peale isegi niivõrd väsitavat reisi tunneb keegi tungi uuesti merele minna? Keskmine statistika andis selleks tulemuseks: viis päeva! Meie kapten abikaasaga pidavat alati sellistel puhkudel, peale koju jõudmist uksele riputama sildi “do not disturb” (mitte häirida – toim.), ning siis umbes viis ööpäeva magama ning rahu ja vaikust nautima. Siis hakkama tasapisi uuesti inimestega suhtlema. Samuti tundvat nad alguses lausa klaustrofoobiat, peale pikalt avaral merel viibimist, naasdes tiheda rahvamassi keskele (nad elavad Londonis). Ka mulle on peale pikaajalist Euroopa kosmopoliitpealinnades elamist saanud südamelähedasemaks väikesed kohakesed, kus nautida puhast loodust ning vaikust. Ma jõudsin koju Põlvasse 24. augusti hilisõhtul, neid viimaseid ridu kirjutan aga 8. septembril. Olin samuti väga väsinud, kuid erinevate asjatoimetuste tõttu olen puhata saanud vaid paar päeva. Kui lõpetan selle kirjatöö, siis on lootust askeldustega ühele poole saada. Ma ei ole veel tundnud otsest vajadust uuesti merele minna, kuid viibides Eestimaal kõigest mõned päevad, mäletan et mõtlesin, et kui keegi kutsuks, siis oleksin juba uuesti valmis astuma laeva pardale, et heisata purjed ning alustada uut teekonda…

Soovijad võivad pilte ja töötlemata originaalkäsikirja küsida loo autorilt aadressil: ak.1978@mail.com