Baylineriga Emajõel

Ühel kenal päeval helistati mulle ajakirja “Navigaator” toimetusest ja paluti, et kirjutaksin loo uue kaatriga sõitmisest. Kusagilt olid nad kuulnud, et ma olen kiindunud kaatrimees ja muidu uudishimulik tüüp, seega sobin hästi paaditestijaks. Pakkumine tundus huvitav, liiati kasutan paadiga vee peal viibimiseks iga vaba hetke. Ja lõppeks on paadihindamine ju töö ja puhkus käsikäes! Testitavaks paadiks osutus seekord Baylineri uus mudel 192CU ja testimiskohaks oli valitud Suur-Emajõgi. Proovisõidu ajaks valiti mai lõpp.

Tekst Artur Talvik Fotod Malev Toom


Siinkohal pean kiitma Eesti paadimehi, kes ilmast hoolimata oma veesõiduki võtavad ja loodust nautima lähevad. Toppisin minagi ennast paksu kampsunisse, tõmbasin veekindla jope peale ja villase mütsi pähe.
Hommikul Tallinnas helendas kraadiklaasilt vastu napilt kümme soojakraadi, õnneks oli Tartusse jõudes päike väljas ja soojapügalaid juba neliteist. Aga jahe ikkagi!
Info-Auto Tartu esinduse juhataja Jaak Väärsi juhtimisel jõudsime sõudebaasi juurde paadi vettelaskmiskohta. Kahjuks on selleks ainult liivane kaldapealne, mida ei saa slipiks nimetada ka parima tahtmise juures. Jaak Väärsi oli siiski optimistlik, sest alles eelmisel nädalal oli temastki saanud 2005. aastal loodud Emajõe Jõeriigi sihtasutuse liige. Sihtasutus on loodud jõeelu taastamiseks ja juba on ühisel jõul valmis saadud esimene paadisild Tartus Atlantise ööklubi ees. Mitu randumis- ja sadamakohta on projekteerimisel ning ka esimene korralik betoonslipp peaks varsti valmis saama.

baylinerbaylinerbaylinerbaylinerbaylinerbayliner

Lõpuks saabus kohale ka iludus ise. Meie kipri Ardi Holsti juhtimisel kärutati uus Bayliner 192CU vee äärde. Sinivalgele kaunitarile tõsteti asjad ja mehed peale ning Jaak Väärsi abiga oli paat sulpsti! vees. Hetkeks jäi veel kaldale fotograaf Malev Toom, kes ühines meiega pärast paari klõpsatust. Eks värvid ole muidugi maitse asi, aga minu arvates on valge ja sinise kombinatsioon üks väheseid laevadele-paatidele tõeliselt sobivaid värve.
Kui ka Malev Toom oli paati tõmmatud, võis reis Peipsi poole alata. Olin esmakordselt kaatriga jõeretkel. Ja mitte lihtsalt kaatriga, vaid ameeriklasest Baylineriga! Sättisime ennast mõnusalt mugavatesse nahkkattega istmetesse.. Istmete esimene ja viimane paar on asetatud sõidusuunda näoga, keskmine paar seljaga – väga mõistlik ruumijaotus. Üldse on tekil üllatavalt palju ruumi. Panipaigad tekipõranda all on küll avarad, aga mahutavad ometi vaid hädavajaliku paadivarustuse. Suurema varustusega pikemale reisile minnes tuleb panipaigana kasutada kajutit, mille istme- või voodikatete all on kolm väikest panipaika.
Seetõttu tundub mulle, et Bayliner on pigem vabaajapaat, millega käiakse sõpradega päevastel väljasõitudel: sel juhul mahuvad kõik vajalikud asjad kaatrisse ära, kui just meeletutes kogustes õlut ja grill-liha kaasa ei võeta.
Nagu öeldud, oli ilm proovisõidupäeval kevadiselt jahe ja pea kohal tiirutasid vihmapilved, seetõttu pidime terve sõidu tegema sõidukattega.
192 sõidukate on tehtud pikkadele inimestele mõeldes: ka kahemeetrisel mehemürakal on sõidukattega paadis püsti seistes piisavalt ruumi.
Teisest küljest on kõrge sõidukate tuuletakistuseks nii paadiga sõites kui ka seda järelkärul transportimisel. See suurendab kütusekulu ja vähendab lõppkiirust. Kui kergelt või raskelt sõidukatte eemaldamine käib, seda ma teada ei saanudki. Et kaater oli uus, polnud sõidukatte lahtivõtmise kogemust ka Jaagul ega Ardil.
Sõidukatet saab kasutada ka kaheosalisena, nii et paadi tagumine pool on avatud. See võimaldab tagumisel lavatsil päevitavat või niisama mõnulevat sõitjat tuule eest kaitsta.
Ah jaa, istmetest rääkides tuleb kindlasti esile tõsta võimalust teha tagumisest istmepaarist ja nende vahel asuvast mootorikattest kahe kiire liigutusega mugav lavats kaasasõitvatele silmarõõmudele. Meil, tõsi küll, oli paadis ainult kolm mehejurakat. Proovisime siis ise, kuidas seal lebada on: üsna mugav, isegi täiskiirusel.
Olen ise pärit põhjarannikult, Hara lahe äärest. Sealkandis tuleb veele minnes pea alati arvestada lainega. Jõgedel ja järvedel muudab lainetuse puudumine kaatrisõidu tõeliseks naudinguks.
Bayliner 192 on Eesti suurematel jõgedel lustimiseks paraja suurusega; suuremate paatidega võib Emajõel sõitmine kuivemal perioodil madalikul lõppeda. Kuna meie sõit piirdus Emajõega ja väikese tiiruga Peipsil, ei saa ma rääkida kaatri merekindlusest, tormitaluvusest rääkimata. Aga jõel on sellega lust sõita ja ka manööverdusvõimele ei saa midagi ette heita.
Meie reis mööda maalilist, aga kohati justkui unustusehõlma vajunud jõge jätkus. Fotograaf Malev tahtis proovida kaatriga päästeoperatsioonide läbiviimist ja laskis tuulel oma mütsi vette puhuda. Õnneks reageeris Ardi kiiresti ja ühiste jõududega saimegi mütsi päästetud. Loodusfotosõpradele pakub jõgepidi liikumine suurepärast võimalust kaunite piltide tegemiseks. Malevgi sai palju pilte erinevatest lindudest, kes ei lasknud mootorpaadi mürinal end segada . Tänu sisemisele mootorile võib 192 nimetada vaikseks mootorpaadiks
Paadi liikumisest tekkiv laine ei häiri isegi kummipaadimehi. Tõsi küll, selleks peab sõitma kas väga kiiresti või väga aeglaselt: poole võimsusega sõites tekkis siiski suurem laine. Sõitsime keskmiselt 3800 pöördega minutis.
Jaak Väärsi sõnul hakkab liiklus Emajõel taas elavnema. Nõukogude ajal oli tipphetkel Emajõel registreeritud üle kolme tuhande veesõiduki. Loomulikult ei olnud seal toona ühtki kaatrit, mida annaks võrrelda Baylineriga, ega nii võimsaid mootoreid. Praegu on registreeritud paate tuhande ringis ja see arv kasvab pea iga päevaga. Sel hooajal lisandub jõele ka vähemalt kuus uut Baylinerit.
Kui jõudis kätte minu tüürimiskord, pidin tõdema, et kaatri juhtimispult on muljetavaldav. Kenal hõbedast ja halli värvi armatuurlaual on kõik olulisemad mõõtekellad. Rooli (või tüüri, kuidas seda nüüd kaatri puhul nimetadagi) asendit saab 90 kraadi võrra muuta. Tänu sellele on kaatrit ka seistes mugav juhtida. Samas ei saa nihutada juhitooli, nii et rooli ees püsti seista ei saa, püstijalu juhtimiseks tuleb seista rooli kõrval. Üldiselt on Baylineri juhtimine mugav ja juhi vaateväli avar. Puudusena võiks märkida vaid nii juhi kui ka kõrvalistuja topsihoidjate puudumist. Neid saab küll hõlpsalt juurde lisada, aga nii peenel vabaaja-paadil võiksid need põhivarustuses olla. Meie Baylineri varustusse kuulus ka veekindel raadio. Sellise kaatri puhul on raadio koos CD mängijaga lausa kohustuslik.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Bayliner 192 on mõnus vabaajakaater. Ennekõike on see lõbusõidupaat, millega on tore vedada nii veesuuski ja -laudu kui ka muid veelõbuvahendeid. Ka sõpradega piknikule on selle kena kaatriga meeldiv sõita. Nutikamad saaks selles isegi neljakesi ööbida. Selleks tuleks küll kasutusele võtta vahekäik, kus saaks madratsil magada. Pikema sõidu korral võib reisivarustust hoida kajutis, nii et ka telgi saaks kaasa võtta. Muide, kajutis on keemiline käimla, mis on jõel sõites on möödapääsmatu. Soovi korral saab miniatuurse käimla aga hõlpsasti lahti monteerida.
Lõpetuseks tahaks kõikidele kaatrisõpradele soovida meeldivat suve vete peal. Neile, kes veel ei ole kaatriomanikud, aga plaanivad lähiajal hakata, soovitaks kindlasti proovida ka spetsiaalselt Euroopa turule toodetud Bayliner 192CU-d. Eriti soovitan seda neile, kes teevad kaatriga peamiselt lühikesi lõbusõite.

Bayliner 192CU tehnilised andmed:

  • Pikkus: 5,89 m
  • Laius: 2,41 m
  • Reisijakohti: 6
  • Magamiskohti: 2
  • Kaal: 1141 kg
  • Mootor: 3,0 l MerCruiser, sisemootor
  • Võimsus: 135hj
  • Kütus: bensiin
  • Baylineri kaatreid müüb AS Balti Merekaatrid