Trophyga sellel, milleks see loodud

Trophy kaatrid on mõeldud harrastuskalastajatele ja tootja reklaamib neid kui paate, millega on mugav nii kalale sõita kui kala püüda. Navigaator kutsus Eesti esikalastaja Vladislav Koržetsi Trophy omadusi testima. Allpool saate lugeda tema muljetest.

Tekst Vladislav Koržets Fotod Lennart Saidla

Viisakas inimene räägib kõigepealt ilmast. Lipud plagisesid 8. augusti ennelõunal Haapsalu jahtsadamas säärase mõnuga, et purjetajatel vedas suu kõrvuni – saab seilata täie vaardiga. Minu nägu nii rõõmus polnud. See seal mere peal polnud küll miski torm – ja üldse oli tormihooaeg maailmas veel algamata, sest esimene orkaan sündis Vaiksel ookeanil alles kaheksa päeva pärast, kuueteistkümnendal –, aga mugavat kalapüüki säherdune 8-12 meetrit sekundis tuul meile ka just ei tõotanud. Seda enam, et tuul puhus enam-vähem põhjakaartest, mis enamasti pole just kiita suund. Ehkki kuidas kusagil.
Kui poleks olnud varem kokku lepitud, siis ega olekski ihanud minna niisuguse tuulega lanti loopima. Teiselt poolt aga armastabki haug vahel just parajat tuult ja hoogsamat lainet, sekka vihmasabinaidki. Vene kalameestel on säärase kehvapoolse ilma kohta lausa omaette termin – schtschukina pogoda, eesti keeli haugiilm.
Haugiilm see siiski ei olnud, päike kõrvetas himuga ja harvad, üksikud pilveräbalad varjutasid teda vaid ajuti ja napilt, vihmakest polnud näha kuskil. Rannailm tegelikult, selline tuuline, et liiga palav ei hakkaks! Rannailmaga peesitab aga tark inimene rannas, mitte ei lähe kalale. Tõsi, ülemäärase tarkusega pole ma ilmaski silma paistnud. Õnneks pole ma seesuguste seas kaugeltki ainuke ning salasisimas olen hakanud koguni arvama, et Loojale on meie rumalus palju armsam kui meie tarkus.

Uurin umbusklikult paati ja merekaarti

Esimene emotsioon on, et raisk – sellel paadil on nii palju pardapinda ja nii piraka seinaga roolikamber, et tuul lennutab säherdust paati justkui munakoort. See aga tähendab, et allatuult lanti heites lendab lant küll kaugele-kaugele, kuid nööri tuleb seejärel rullile kerida imekähku ning landi tegelik vedamismaa jääb väga lühikeseks, kuna paat triivib landile väga kiiresti peale. Muidugi võib lanti ka vastutuult või poolviltu tuulde heita, aga seda saab teha vaid suhteliselt raskete veolantidega ning ka nende puhul on liiga kiire triiv liiast, sest enamus lante kipub ülemäärasel kiirusel tõusma vee ülemisse kihti, kus aga röövkalu enamasti ei ole.
Ka ei ründa röövkalad liiga kiiresti liikuvat lanti selletõttu, et iga landi jaoks on olemas oma parim vedamiskiirus, mille puhul lant tekitab vees kõige selgemaid ja ahvatlevamaid võnkeid – kiiremal või aeglasemal vedamisel lant lihtsalt ei tööta.
See tähendas, et tavapäraseim, harjunuim lantimisviis – lantimine tuuletriivis – langes liigkõva tuule tõttu ära. Kalamehed kasutavad triivi aeglustamiseks triivankruid või triivpurjesid, aga säherdusi asju mulle paadis silma ei hakanud, kui hoolikalt ma ka ei uurinud. Ega neid olnudki, sest niisugused asjad ühe paadi standardvarustusse ei kuulu, need hangib või valmistab iga kalamees ise.
Lihtsaimaks triivankruks on nööri külge seotud ämber, mille põhjal augud sees, keerukamad on aga nagu vees avanevad langevarjud; Peipsil kasutavad kalamehed nelinurkset triivpurje, mille alumises ja ülemises servas on jäik latt ning alumise lati küljes parasjagu raskust.
Paadi suur pardapind ja sellest tulenev purjetavus pole iseenesest halb ega hea – kõik sõltub oludest. Kui tuult oleks väga napilt, aitaks rohke pardapind paadi triivimiseks just soodsalt kaasa.
Järgmine asi, mida tähele panin, oli paadile liimitud ovaalne märk brändinimega TROPHY ja selle all selgitus “sportfishing boats”.
“Ei noh, muidugi,” torisesin omaette. “Jänkid käivad sihukeste paatidega Kariibi merest endale igasuguseid uhkeid trofeesid püüdmas, nagu marliinid ja hemingveid, aga kas see üldse meie vetesse sobibki? Või on nagu tolle imelandi Sound Baitiga, mida telepoes kuue-seitsme aasta eest innuga reklaamiti, aga mis meie vete kalad nii ära ehmatas, et nad lasid nondest veekogudest, kus see piuksuv püügivahend vette kasteti, sootuks jalga, pole tänaseni tagasi tulnud ega luba seda teha ka oma järglastel? Mine tea, mida kalad tunnevad, kui neist mõni säärane trofee üle ujub.”
Muide, torisemine ja vingumine kuuluvad teatava kalastusstiili juurde, mida ma vahel edukalt harrastan. See avaldub pahuras pobisemises, et kalu on vähe ja needki väikesed ja vesi märg ja maailm lapergune, kuni kalakast nagu iseenesest täis saab, mispeale jääb pahaselt nentida, et kümneliitrised kastid on tänapäeval kuidagi pisikesed.
Vahepeal läheme Olle Uussaarega, kes kalapüügist ja meresõidust vabal ajal müüb Balti Merekaatrites kõiksuguseid veesõiduvärke, sealhulgas ka neidsamu Trophysid, sadamakapteni juurde ja uurime kaarti. Oletan oma kunagiste merepüügikogemuste põhjal, et haugid võiksid praegu peesitada kusagil madalas, soojas vees tuulepealse kalda ääres. Sadamakapten reedab, et on eile-üleeile saanud mõne landihaugi Vormsi külje all põlvesügavuses vees kahlates. Teooria klapib praktikaga ja meil sõidusuund teada.

Merel on kolm mõõdet

Tallinnast Tartusse sõidame väheke lihtsustatud käsitluse järgi suisa sirgjooneliselt, 187 kilomeetrit jutti. Teel on küll kurvid sees, aga neid me peaaegu ei märkagi. Veel vähem paneme tähele tõuse ja langusi ning see, kas Are on merepinnast kõrgemal kui Anna, ei huvita meid raasugi.
Meretee ehk faarvaater on ohutuks meresõiduks meremärkidega kenasti ära tähistatud, kuid kalapüük käib ikka laiemalt kui märgistatud laevateed. Siiski ei saa me vee peal minna kuhu tahes, sest kolmas mõõde, merepõhi, tuleb valusalt vastu.
“Oot-oot,” ütlen ma Ollele, kui oleme juba merele sõitnud. “Kas meil kajaloodi ei olegi?”
“Ei ole!” kinnitab Olle. “See paat on veel maha müümata ja me ei tea ju, millist kajaloodi, GPS-i või muud elektroonikat ostja oma paadile soovib. Kõiksuguste kellade jaoks on koht rooli kohal armatuurlaual, kuid praegu on see tühi, nagu näed.”
“Mnjaa,” ütlen mina. “Kuidas me siis tuulepealsele kaldale madalasse vette saame? Näed, kaardil on sinna märgitud rohkelt kõiksuguseid suuri kive. Sõukruvi äralõhkumine pole kena ega odav lõbu.”
“Ka madalale merepõhjale kinnisõitmine pole just tore,” nendib Olle. “Sellel paadil on küll väike süvis, kirjade järgi alla poole meetri, aga liiga julgeks ei tasu meil siiski minna.”
“Oneega järvel ajas pagi meie tuukrilaeva madalikule, hiljem tõmmati kahe suure laevaga pool päeva lahti,” meenutan. “Kui praegune tuul meid kinni lükkab, siis ise me seda vist lahti ei kanguta, ikkagi oma poolteist tonni paati.”
“Mis me siis teeme?” küsib Olle minu arvamust.
“Vaikse ilmaga oleks merepõhi ja suured kivid kenasti näha ja me saaksime ettevaatlikult liikuda üsna madalasse vette, kuid lainega ei näe me tuhkagi. Ainus võimalus on, et keegi kõnnib jalgsi paadi ees, kompab põhja ja tuvastab kive. Näe, meil on paadis fotograaf, noor mees, las tema läheb, kõnnib paadi ees.”
“Kas lähed?” küsib Olle.
“Ei lähe!” ütleb piltnik.
Sundida me teda ei saa, kahjuks. Eestis austatakse inimõigusi. Vist.
“Teeme siis nii, et sõidame kõigepealt Voosi kurku, kus on rohkelt sügavust, ning trügime sealt ettevaatlikult vastu tuult hoopiski paremale, poolsaare tuulealusele küljele. Ettevaatlikult minnes pole ohtu ennast kinni sõita ning kui sõidamegi, lükkab tuul meid lahti. Tuulealusel küljel on tuul nõrgem ja me võime proovida ennast ankrusse panna. Kala ei pruugi seal olla, kuid mine sa tea…”
Olle jääb plaaniga nõusse.

Trophy sihipärane kasutamine

Kui olime nii ranna lähedale saanud, et siin-seal oli juba ohtlikke kive näha, lasime ankru vette ja hakkasime lanti loopima. Heitsime ja kerisime, heitsime ja kerisime, aga ei miskit.
Vahepeal vaatasin kahte kokpiti põhja ehitatud sumpa, mis mõeldud rohke kalasaagi jaoks. Vaatasin ja ohkasin, sest lootus sumbad kaladega ära määrida oli väga väike. Sumbad on tehtud nii, et neisse ei pea ämbriga vett tõstma ega seda neist hiljem kopsikuga välja koukima – vett saab sumpadesse sisse ja sealt välja pumbata. See tähendab, et vett saab sumpades vahetada väga lihtsalt, üksnes nuppe vajutades; see aga tähendab, et kalad ei jää ka palavaimal suvepäeval hapnikunälga, vaid jõuavad sadamasse elusate ja värsketena.
Omaette sump on paadis söödakalade jaoks, sest veopüügil kasutatakse rohkelt eluskala-rakiseid. See sump paikneb käepärasemalt ja sellesse on paigutatud asjandus, mis sumbavett pidevalt aereerib, just nagu akvaariumis.
Ankur andis järgi, lohises piki põhja, ning me liikusime tuule tõttu tagasi sügavamasse vette. Ankurdasime ennast uuesti ja ma proovisin, kas õnnestub tonkalaadse asjandusega mõnd ahvenat tabada. Ei ilmutanud ennast neist ükski. Siis võtsin käsiõnge ning üritasin sellega keskit ära rääkida. Ei võetud ka niimoodi jutule.
Lõpuks võtsime Ollega nõuks, et kui muud üle ei jää, hakkame paati kasutama nii, nagu ette nähtud – ehk veopüügiks või trollinguks. Voosi kurgus on selleks sügavust 4-7 meetrit, just parasjagu.
Kokpiti tagaosas on pardasse ehitatud neli ridvahoidjat, millele saab korgid peale panna, kui ritvu parasjagu püsti ei hoia. Ritvade eneste jaoks on parraste siseküljel ja ka kajutis vastavad panipaigad, kuhu neid on mugav paigutada. Ka knaabid otste kinnitamiseks (näiteks kai ääres seismisel) on viidud kokpiti pardasse, samuti põrandapesemise kraanid jms. Seda paati on disainitud koos kalameestega ja seepärast on koristatud pardailt kõik need detailid, mille taha võiks pingul õngenöör takerduda sel ajal, kui käib haagitud kala väsitamine.
Avamere veokalastus on püügiviis, mida meie kalamehed veel eriti ei harrasta. Kas pole meie veed selleks tõesti sobivad või puuduvad meil vastavad teadmised ja kogemused, see polegi päris selge. Läänemeres tervikuna on aga trollingupaate küllaga ning võistluskalastajatele terved võistlussarjad. Püütakse just trofeekalu, suuri lõhesid ja väga suuri hauge; alustatakse kevadel Ojamaa juures ning liigutakse suve edenedes koos lõhedega põhja poole. Peetakse avalikke püügipäevikuid, vahetatakse kalapaikade koordinaate, kalastusteavet jne. Kel asja vastu huvi, võib külastada soomekeelset internetilehte www.vetouistelu.com. Tõdegem, et veopüük on üsna kulukas kalastusviis ning selle kõige kallimaks osaks on just korraliku paadi hankimine.
Trophy 2052, mida me Ollega testime, on väga korralik veopüügipaat, ent ka tema hind on vastav: nii 0,6-0,8 miljoni kanti, oleneb lisavarustusest.
Me ei kasuta ei plaanereid ega sügavustüüre, mida avamere veopüügil muidu pruugitakse, vaid veame lanti niisama järgi, nagu mistahes paadiga. Püüame sõita võimalikult madalatel tuuridel: allatuult liikudes on kiiruseks umbes viis kilomeetrit tunnis, vastutuult liikudes veidi üle kolme kilomeetri.
Keegi meie lante ei ründa ja õigupoolest pole tunnetki, et see täna juhtuda võiks. Usku ei ole, aga usuta kalastamisest ei saa tavaliselt asja, sest usu puudumine ei lase täiel määral kalapüügile pühenduda. Usuga on aga nii, et see ärkab siis, kui näed kedagi kala saamas. Peale meie pole merel aga kedagi näha.
Tagasi tuleme täie lauluga ning ma saan rooliratta enda kätte. Kiiruseks tuleb nii 46-47 kilomeetrit tunnis, kalamehe jaoks küll ja küll. Maksimumkiirusega ei taha siiski pikalt sõita, sest laine on küllalt kõrge ning paat klopib vastu laineid üsna kõvasti. Kui Raimo Kummer kirjutas Trophyst, et see sõidab väga pehmelt (Kalastaja 33), siis oli tal tuult nii neli meetrit sekundis ja küllap lainegi madalam. Kaks-kolm korda kiirema tuulega ja lainetel, mis üle ühe on “jänesed”, täistuuridel kaua ei kihuta, sest klops pole mõnus.

Mis kõik veel

Trophy 2052 on paras paat kahe-kolme, enamalt nelja kalastaja jaoks. Rohkemate kalameestega läheb asi jamaks. Roolikambris on kaks pööratavat ja kokpitis kaks äravõetavat istet, üks iste on paadi vööris, kajuti katusel. Paati veab edasi 1,7-liitrine sisemootor, paaki mahub 322 liitrit kütust, millest peaks jätkuma terve suve sõitudeks. Mootorikate on tehtud nii tugev, et seda saab kasutada heiteplatvormina.
Paadi eesmine pool on ümbritsetud reelinguga ning tekil võib liikuda erilise akrobaatikata – tegu on nn walkaround tüüpi paadiga.
Kajut pole ülemäära luksuslik, vaid asjalik. Siin saab istuda ümber laua, ent laua võib ka ära võtta ning moodustada laia magamisaseme. Ja eks seda paati saab ju kasutada ka perekonna ja sugulaste-tuttavate lõbustamiseks: et sõidame kuhugi, loksume mõnusasti vee peal. Peab ju kalamees vahel ka oma lähedaste peale mõtlema, ehkki tahaks vaid veeelukatest meeliskleda.
Et mul enesel pole täiesti juhuslikult ühtegi vaba miljonit parasjagu ripakil, ei taha ma tunnistada, et tegelikult on Trophy 2052 üks päris vinge paat.
Kui õhtul koju jõuan, silman esikus kahva, mille hommikul maha unustasin.
“Näed, kui hästi – ei läinudki vaja!” nendin ma rõõmuga.

Trophy 2052WA 1,7 DSL

Pikkus 6,58 m
Laius 2,46 m
Kaal 1588 kg
Kere süvis 43 cm
Max süvis 84 cm
Kütusepaagi maht 326 l
Elussööda sump 60 l
Mootor 1,7 l turbodiisel (116 hj)
Max kiirus 28 sõlme
Max kütusekulu 22 l/h
Keskmine tankimisvälp 696 km
Arvutuslik matkakaal 2324 kg
Lubatud inimeste arv pardal 7 in
CE klassifikatsioon C
Hind algab 710 000 kroonist
Proovisõidu kaatri hind 798 100 krooni

Kalapüügivarustus

Püügitool vööris; tugevdatud ja siledad pardad ilma välja ulatuvate osadeta; spinninguhoidjad; ritvade panipaigad kajutis ja kokpitis; külmakast; elussööda sump; kalasumbad mõlemas pardas; tekipesu süsteem; tugevdatud mootoriruumi kate, millel seistes saab kala püüda; pehmenduspolster parraste sisekülgedel, mis muudab pardale toetamise mugavamaks