Tallinnamadala tuletorn – üksildane vahipost Soome lahes

Tuletornid on merede pühamud. Nad kuuluvad kõigile ja on puutumatud nagu saadikute volitused. (venekeelne kiri Tallinnamadala tuletorni seinal)

Tekst: Urmas Jüriorg • Fotod: Urmas Jüriorg, Roman Allikas • Graafika: Vladimir Karpin /Veeteede Amet

Laevaga Soome reisinuist on ehk nii mõnigi märganud keset lagedat vett seisvat üksildast tuletorni. Oma proportsioonide tõttu tundub see paari meremiili kauguselt üsnagi tagasihoidlik, kuid tegelikult jagub tornil kõrgust üle kolmekümne meetri. See üksildane vahipost meres kannab nime Tallinnamadala tuletorn ning meremärgi saamislugu ulatub rohkem kui kolm sajandit tagasi, aega, kui kõnealune madalik hansakaupmeestele alalist muret hakkas valmistama. Veeteede Amet nõustus jagama sonaripilte sellest ohtlikust veealusest saarest. Tegemist on viimasel jääajal moodustunud moreenikünkaga, ehk siis taganeva mandriliustiku poolt tekitatud kuhjevormiga. Põhjuseid, miks ja millal sinna tuletorn rajati ning millised olid selle eellased –tulelaevad, ning milliseid ebaõnnestumisi ehituse alguses ette tuli, saab põhjalikumalt lugeda Peeter Peetsalu raamatust “Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest.“ Tänane tuletorn seisab aga kindlalt, hoiatab meresõitjad ja on lisaks merekultuuri ja inseneritöö monument.

AVASTUSRETK ERILISSE TULETORNI

Tallinna madal koos Uusmadala ja Kuradimuna madalikuga moodustavad Tallinna põhjapoolse merevärava ette ohtliku madalike kolmiku, mida elektrooniliste täppiskaartide ja GPS-ita meresõitjad veel pool sajandit tagasi põhjusega pelgasid. Minul õnnestus koos paari sõbraga külastada Tallinnamadala tuletorni ajal, kui toimusid metallist piirete renoveerimistööd. See 2015. aasta juulikuus tehtud retk Revalsteinile – nii on madaliku ajalooline nimi – jäi mällu ja fotodele kuidagi erilisena. Küllap seetõttu, et andis võimaluse piiluda ühte üsna kättesaamatusse ja natuke nostalgiahõngulisse ajakapslisse. Tuletorni erilisusest tõukus ka idee seda muljet Navigaatori lugejaga jagada. Õigupoolest oli meil tuletorni asja ka, nimelt lubas sõber Roman kellegi tuttava kaudu ühe remonditöölistest kaldale “visata” ning vastutasuks saime ekskursiooni paika, kuhu vähestel sattuda õnnestub.

Olgu ette öeldud, et see paadiretk, olgugi kesksuvine ja ilma arvestades planeeritud, kujunes lõpuks väikeseks tormiseikluseks ja ehk just seetõttu kogesime omal nahal, kui keerulise paigaga tegemist on. Läksime sinna kahe peaaegu identse Mare 430 RIB-iga, kummalgi 50-hobujõuline päramootor küljes. Alustasime kokkulepitud kohtumispaigast Vahemadala juures keskpäeva paiku, küllalt vara, et enne õhtuks lubatud tugevamat tuult tagasi olla, kuid põige Pranglile ja jututund Keril võtsid omajagu aega. Kurss Tallinna madalale sai Kerilt võetud alles seitsme paiku õhtul. Ilmateatele vastavalt paariteist meetrini sekundis tõusnud läänetuul tõstis üles korraliku vastulaine ning kuue ja poole miili (umbes 10 km) läbimiseks kulus meie väikeste neljameetriste RIB-paatidega umbes pool tundi. Torni juurde, mille tegelikke mõõtmeid tajub alles selle vahetus läheduses, jõudsime juba korralikus rajus.

Tugeva tuulega Tallinnamadala tuletorni pääsemine ei olegi päris lapsemäng. Nimelt tuleb ennast ankurdada tornist põhjasuunas eenduva umbes nelja-viie meetri pikkuse tornikai äärde. Selline tegevus erineb tunduvalt mõnes turvalises, lainete eest kaitstud sadamas randumisest. Tornikai on küll umbkaudu kolm meetrit kõrge ja kuus pikk, kuid lainete eest palju kaitset ei paku. Kahe väikese paadi täpselt õigele distantsile ankurdamiseks nii, et maha saaks ja samas umblaine alust vastu torni ei peksaks, oli ainsas tuulealuses nurgakeses ruumi õige napilt. Lisaks tundus, et põhjas on ka igasugust sodi, kuhu ankur kinni jääb. Ühesõnaga võttis operatsioon aega ja närve, kuid tänu Romani osavusele ning kannatlikkusele viimaks siiski õnnestus. Kui väsinult ja läbimärgadena mööda roostes redelit tornikaile ronisime, oli kell üle kaheksa.

AATOMISÜDA

Tuletorn on kaheksakorruseline, esimesed neli asuvad monoliitbetoonist veekindlas alumises osas, st on ilma välise sissepääsuta. Sissepääs asub viiendal korrusel terasosas, veepinnast umbes 12 meetri kõrgusel ning need, kellel propelleriga püksid puuduvad, saavad sinna väliskülge mööda ronides. Veidike põnevust lisas seegi, et redel oli toona veel ilma turvapuurita. Kailt üles ronides jõudsime pooleteist meetri laiusele rõngasterrassile, millel samuti piire puudus.

Torni ülemine osa on terasest ning lõpeb kahekordse platvormiga tulekambri all. Tegemist ei ole mitte lihtsalt suure, vaid olusid ja aluspinda arvestades insenertehniliselt keeruka rajatisega. Ajalooallikad räägivad, kuidas esimene katse tornile vundamenti rajada luhtus, kuna vundamendikasti ei jõutud täita ning sügistormid lõhkusid pooliku vundamendi. Teine, püsima jäänud vundament, oli 2000 tonni kaalunud ja tagurpidi lehtrit meenutanud betoonmonoliit, mis transporditi kohale ja uputati.

Peeter Peetsalu kirjutab: „1969. aastal valmis Tallinna madalal endise Nõukogude Liidu esimene kompleksselt automatiseeritud tuletorn, milles elektrienergiaallikana kasutati radioisotoopgeneraatorit. Soome lahe rahvusvahelistel laevateedel kurseerivatele alustele garanteeris meresõiduohutuse just seesama raudbetoonist tuletorn oma rohkete seadmetega. Automatiseeritud navigatsioonimärgi kõige olulisemat koostisosa – aatomisüdant – ohjati aga telejuhtimissüsteemi aparatuuri abil Tallinna sihi märktulede lõunapoolsemas tuletornis asetsevast kaugjuhtimispunktist Lasnamäel.”

PILGUHEIT AJAKAPSLISSE

Üleval piirdusime ühe ringiga rõngasterrassil ning astusime toeka terasukse kaudu sisse soojenema. Mäletan esmamuljet, et ehitise sisemus meenutas väga laeva: illuminaatorid, korruste vahel põrandas luugid ja nende vahel käsipuudega metallredelid. Algatuseks paluti meid kööki või pigem küll kambüüsi teed jooma. Kuum tee ja sõbralik ehitusbrigaad pisut spartalikus ajaloohõngulises miljöös mõjusid meeleolukalt. Seinal ilutses suur ja üllatavalt värske moega plakat otse aastast 1987, teisel seinal rippus päevinäinud soojaveeboiler ja torustik, mis ulatus dušinurka. Sisseseade tundus lihtne ja robustne. Kambüüsi ümmargusest illumnaatorist avanes kena avar merevaade, tol hetkel ilma tõttu küll pisut hallivõitu. Aastakümnete tagune värv seintel oli suurte latakatena pragunenud ning kobrutas, kuid ei olnud erksaid punaseid ja kollaseid toone kaotanud.

Pilk korrus allpool asuvatesse askeetlikesse eluruumidesse kutsus esile diskussiooni nende otstarbest. Töölised rääkisid, et torn olnud algusaegadel mehitatud ning halbade ilmaolude puhul võis see tähendada meeskonnale kuudepikkust isolatsiooni. Veeteede Ameti inimesed lükkasid sellise dramaatilise motiivi hiljem artikli tarvis tehtud intervjuus siiski otsustavalt ümber, väites, et torni sisseseade olnud algusest peale kaldalt juhitav ning torni külastati ja seal oldi vaid hooldustöödega seonduvalt. Torni ülemised kolm korrust on sellegipoolest eluruumideks ehitatud, alumised olid aga mõeldud tehnilisteks ruumideks, kus muuhulgas hakkas silma ka vähemalt paaritonnine joogivee reservuaar, mis viitab sellele, et alalise mehitamise võimalusega vähemalt arvestati.

Tehnikakorrustel seisnud diiselgeneraatoritest ja automaatikaplokist oli saanud kunstipärane installatsioon, mis jäi ka pildile. Tõsi, tänapäeval neid enam ei vajata, nagu ei ole enam ka radioaktiivsetel isotoopidel töötavaid patareisid. Tänapäevane sisseseade on sootuks kaasaegsem ja keskkonnasõbralikum.

TÄIUSLIK TEHNIKA

Artikli jaoks Navigaatori poolt tehtud järelpärimise peale kinnitas Veeteede Ameti navigatsioonimärgistuse tehnikajuht Leo Käärmann, et Tallinnamadala tuletornis on raske ligipääsetavuse tõttu üks kõige täiuslikumaid tehnilisi paigaldisi, eriti just energiatarbe seisukohast.

“Torni toitesüsteem koosneb 16 päikesepaneelist, vertikaalse rootoriga tuulegeneraatorist ja 1320 ampertunnise mahutavusega akupatareist ning kaugseiratavast ja -juhitavast digitaalsest laadimissüsteemist. Tuletorni latern on kahest sõltumatust osast koosnev leedlatern E8276.W-LB valgustugevusega 7600 cd, mille on tootnud Eesti oma teadus- ja arendusfirma Cybernetica AS. Süsteem on torni paigaldatud 2014. aastal ja veelgi moderniseeritud juulis 2016. See laterna ümberehitus on juba neljas tuletorni valgusoptilise süsteemi moderniseerimine taasiseseisvunud Eesti ajal. Tuletornis on kasutusel tehniline lahendus, mis võimaldab kasutada FFl (fixed and flashing – plinkiv püsituli) tuleiseloomu, ehk tuli ei kustu plinkide vaheajal täielikult, mis teeb tule jälgimise meresõitjale lihtsamaks,” räägib Käärmann.

Tuletornis on radarvastaja, mis reageerib radari signaalile. Lisaks on seal Veeteede Ameti mereilmajaam, mis mõõdab tuule kiirust, suunda ja õhutemperatuuri ning TTÜ Meresüsteemide Instituudile kuuluv paigaldis, mis mõõdab veetemperatuuri, veetaset ja lainekõrgust.

ILMA MEELEVALLAS

Tornis käivad Veeteede Ameti ametnikud umbes kaks korda aastas. “Rohkem pole ka vajadust, sest me saame kogu aeg ka eemalt olukorda jälgida,” ütleb Veeteede Ameti Põhja-Eesti navimärgistuse talituse juht Janno Viina. “Üldiselt keegi sinna eriti minna ei taha, vähemalt varem oli see nii. Siis oli 12 meetrit vaba ronimist ilma seljataguse kaitseta ja turvasiinita redelil. Terve talve jooksul ei pääsenud üldse ligi, sest redel võis olla täies pikkuses jääs. Ka suvel peab olema tuul vaikne ja õigest suunast, et seal turnida saaks,” ütleb Viina.

Veeteede Ameti inimesed kinnitavad, et Tallinnamadala tuletorn on vaieldamatult selline objekt, kus ilm mängib kõige tähtsamat rolli. “Reeglina on meil aastas plaanitud üks hooldus, kus valime väga hoolikalt ilma, et laevalt nn tuletornikaile minek oleks ohutu,” kirjeldab Janno Viina sealset olukorda. Talle meenub ka mõni vahejuhtum, mis sel hetkel päris hirmus oli, aga tagantjärele muidugi pigem koomiline tundub. “Vahejuhtumid on tingitud järskudest ilmamuutustest, kus lained on viinud isegi tööriistu merre ja meie mehed on saanud tugevalt märjaks, olles ise redelil ja siis laine lööb nii, et kõik on läbimärg,” meenutab Viina. “Praegu minnakse tuletorni ainult turvarakmetega,” kinnitab ta. Kui kõhedusttekitav redelil turnimine (käisime teistpidi üles-alla kaamera järel ja tuleb tunnistada – ilma turvarakmeteta) kõrvale jätta, on tuletornis päris turvaline. Majakas ja tehnika peavad vastu pidama ka kõige tugevamatele tormidele. Avarast tulekambrist avanev vaade jäi ilma tõttu kahjuks halli vihmakardina taha. Oht tornile endale on kindlasti rüsijää, mille jõud võib ulatuda sadade tonnideni.

Selline sai meenutus ühest kõige meeldejäävamast Eesti tuletornist. Veetsime ehitist uurides vaid mõned põnevad tunnid ning ronisime siis paatidesse, ümber lained, vihm ning väljas peaaegu pime. Torn jäi kiiresti seljataha ning Tilgu sadama tuled hakkasid paistma kesköö paiku.

TALLINNAMADALA TULETORN

Koordinaadid: 59º42,72’ N 24º43,89’ E
Ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1969, 1974, 1996–1997, 2005
tule nähtavuskaugus: 10 meremiili
tuletorni kõrgus alusest: 31 meetrit
tule kõrgus merepinnast: 29 meetrit